Püha Isa paavst Franciscuse kõne kohtumisel Kiriku halastustööst abisaajatega

Tallinnas, Pühade Peetruse ja Pauluse katedraalis
25. septembril 2018

Armsad vennad ja õed!

Tänan Teid, et olete mind täna pärastlõunal endale külla kutsunud. Minu jaoks on tähtis tulla teie juurde ja olla veidi koos teiega. Ma tänan teid tunnistamise ja selle eest, et usaldasite mulle südamelähedasi asju.

Kõigepealt ma tahan soovida palju õnne Sulle ja Su abikaasale, Marina, selle imeilusa tunnistuse eest, mille te meile andsite. Teid on õnnistatud üheksa lapsega ja kõigi nende ohverdustega, mis see kaasa toob ja millest te meile ka otse rääkisite. Seal, kus on lapsed ja noored, on alati palju ohverdamist, aga mis palju tähtsam – seal on ka tulevik, rõõm ja lootus. Nii et väga salvib hinge, kui te ütlete: “Me täname Issandat selle ühtekuuluvuse ja armastuse eest, mis meil kodus on”. Siin maal on talved külmad, aga teie juures ei ole puudu kõige tähtsamast soojusest, kodusoojusest, perena üheskoos olemise soojusest. Mõnikord küll ka omavahel vaieldes ja probleemide ees? Jah, kindlasti. Aga ikka lootuse ja sooviga üheskoos edasi minna. Teie puhul ei ole need üksnes sõnad, vaid ilmselge näide. Ma tänan teid ka selle eest, et andsite tunnistuse õdede kohta, kes ei kartnud minna välja sinna, kus olite teie, et olla märk selle kohta, et meie Jumal on meile ligi ja sirutab välja abistava käe. Te ütlesite, et nad olid justkui inglid, kes teie juurde saabusid. Nii see on – nad ongi inglite moodi.

Kui usk ei karda minna mugavusest kaugemale, riskib ja astub edasi, siis näitab ta selgesti, mis tähendus on nendel Issanda kõige ilusamatel sõnadel: “Te peate üksteist armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud” (Jh 13:34). Armastama nii, et langevad meid omaette ja üksteisest eraldi hoidvad ahelad ja ehitatatakse üles sillad. Armastama nii, et luua saab ühe suure perekonna, milles igaüks tunneb ennast koduselt, nii nagu selles kodus siin. Armastama nii, et sellest hoovab välja kaastunnet ja väärikust. Ja see on ilus!  (Ta vaatab, kuidas ühe pingi peal istub kõrvuti Marina üheksa last ja loeb nad järgemööda üles: üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa – kui kaunis pere! Kui kaunis pere!)

Usk kui misjonär on nende õdede taoline. Ta käib läbi meie linnade, meie naabruskondade, meie kogukondade teed ja rajad ning räägib inimestele väga konkreetsete tegudega: “Teie olete osa meie perekonnast, Jumala suurest perekonnast, milles igaühel on oma koht. Ärge jääge välja!” Ja teie, õed, teetegi täpselt seda! Suur tänu.

Ma arvan, et just see on see ime, millest sina, Vladimir, meile rääkisid. Sa kohtasid vendi ja õdesid ja nad lõid võimaluse, nii et su süda sai ärgata ja mõista, et Issand ei olegi järele jätnud ja sind otsimast loobunud, vaid tahab hoopis rüütada sind pidurüüga (Lk 15:22), tahab, et sa jõuaksid rõõmuga arusaamisele – kõik me oleme Tema armastatud pojad ja tütred. Issanda suurim rõõm on näha, et me sünnime ümber. Selleks annabki ta meile üha uusi võimalusi, uusi soodsaid olukordi. Selgelt tuleb välja, kui tähtsad on inimestevahelised suhted, üksteisega kokku kuulumise tunne, elu kui sellise väärtuslikkuse tunne ja see, et meie oleme valmis panema kõigele sellele oma elu panuse.  Nõnda ma kutsungi teid üles looma üha uusi sidemeid.  Minema välja kaasinimeste juurde ja ütlema kellele tahes: “Meie perekonna liige oled sina!”

Kallid vennad ja õed, omal ajal kutsus Jeesus jüngrid, täna kutsub Ta meid kõiki üha edasi külvama Taevariigi seemneid ja viib Taevariiki edasi just sel viisil. Ta loodab meie lugude, meie elude ja meie käte peale, et me läheksime uksest välja ja jagaksime kogemust, mille oleme saanud. Kas siin ja praegu saab Jeesus just sinu peale loota? Vastama peab teist igaüks ise.

Suur tänu selle aja eest, mille mulle kinkisite. Tänan teid tunnistussõnade eest. Nüüd tahaksin anda teile oma õnnistuse, et Issand saaks teie kätega teha edasi üha uusi imetegusid. Ja palun, mul on ka teie abi vaja: ärge palun unustaga minu eest palvetamast.

Suur tänu!