Toomas Abiline: Meenutusi paavst Johannes Paulus II visiidist Tallinnasse 10. septembril 1993

Liitusin roomakatoliku kirikuga 1989. aastal. See oli suurte muutuste aeg, laulev revolutsioon oli käimas, õhkkond ootusärev. 1987. aastal oli igavikku lahkunud teenekas preester Miķelis Krumpāns ning kogu kirikutöö Eestis jäi noore preestri Rein Õunapuu õlgadele. Raudse eesriide kadudes algas aktiivne suhtlus katoliiklastega läänes, eriti soomlastega.

Sotsiaalses mõttes oli 1990. aastate algus Eestis väga raske, ühiskond püüdis kohaneda uute oludega. Erinevate abiorganisatsioonide kaudu jõudsid ka katoliku kirikusse Saksamaalt ja Prantsusmaalt saadetised, mida abivajajatele vahendati. Tallinnas tegutses katoliiklik heategevusorganisatsioon Emmaus, mille vaimulikuks juhiks oli isa Guy Barbier. Aitasime koguduse vanemaid liikmeid, igal pühapäeval sõitis väike grupp katoliiklasi koos isa Reinuga Iru vanadekodusse, et seal veidigi jagada inimlikku tähelepanu voodihaigetele. See oli osalejatele hea elukool.

Eesti katoliku kiriku elavnemine ja avanemine välismaailmale kulmineeruski paavsti visiidiga. See oli loomulikult suursündmus, mis puudutas kogu Eesti ühiskonda. Tähtsamad Eesti ajalehed avaldasid intervjuusid Eesti katoliiklastega, paljude jaoks oli see kindlasti avastus, et Eestis üldse leidub katoliiklasi. Peeter-Pauli kirikus toimusid lausa silmnähtavad muutused. 15. aprillil 1992 oli paavst Johannes Paulus II nimetanud senise nuntsiuse Leedus, Lätis ja Eestis, peapiiskop Justo Mullor Garcìa (1932 – 2016) Eesti apostellikuks administraatoriks. Nõukogude okupatsiooni aastatel oli siinses katoliku kirikus toimunud väga vähe muutusi, veel 1990. aastate alguses pühitses preester Missat peamiselt ladina keeles, preester seisis näoga altari ning seljaga koguduse poole, jutlus peeti kantslist ning altariosa eraldas kirikuruumist puidust balustraad. Enne Armulaua jagamist kattis preester või ministrant balustraadi pealt valge linaga ning Armulauda võeti vastu põlvitades balustraadi ees. Nüüd vana balustraad eemaldati ning oma kohale asetati lugemispult. Nagu iga muutus, pälvis ka see osade koguduseliikmete vastuseisu. Nüüdsest hakati Armulauda vastu võtma püsti, järjekorras seistes nagu täna harjunud oleme.

Visiidile eelnes loomulikult pikk ettevalmitusperiood. Ootusärevust oli õhus, mina otseselt korraldustoimkonda ei kuulunud, kuid sain siiski austava ülesande – pidulikul Missal Raekoja platsil anda paavstile üle koguduse kingitus. Kingitusi oli mitu, kokku kümme inimest, mees ja naine paaris, pidid liikuma lava ette, kus seisid altar ja paavsti tool, tõusma trepist, põlvitama ning ulatama Pühale Isale kingitused. Peeter-Pauli kirikus toimusid eelnevalt proovid, korduvalt ja korduvalt prooviti kõike läbi.

10. september 1993 oli päikesepaisteline, kuid veidi tuuline päev. Olin Peeter-Pauli kirikus, kui paavst seda külastas, kõik soovijad kahjuks kirikusse ei mahtunud, koguduseliikmetele jagati vastavad kutsed, turvanõuded olid väga ranged, kutset tuli korduvalt näidata. Paavsti külaskäik Peeter-Pauli katedraali ei olnud pikk, ta sisenes kirikusse ning õnnistas vahekäiku rivistunud koguduseliikmeid, põlvitas palvetoolil, võttis vastu apostelliku administraatori tervitused ning pidas lühikese kõne. Paavst kinkis kogudusele armulauakarika, lõpuks alustas ta Salve Reginat, kuid meenub, et kaasalauljaid oli kahjuks vähe. Koguduse oskused laulu alal olid veel napid ning küllap oli kirikus ka palju neid, kes regulaarselt Missadel ei käinud.

Paavst õnnistab lapsi Peeter-Pauli kirikus

Missa Raekoja platsil oli suurejooneline ja ülev. Linna süda, Raekoja plats oli täielikult katoliiklaste päralt, esimest korda külastas Rooma paavst Eestit, esimest korda ajaloos toimus Raekoja platsil paavsti Missa! Raekoja plats oli jagatud sektoriteks, kuhu pääses vastava kutse esitamisel. Kõige ees istusid riigijuhid, diplomaatiline korpus, teiste kirikute juhid ning Eesti katoliiklased, kogu plats oli rahvast tulvil. Külalisi oli saabunud Poolast, Soomest ja mujalt, seal oli erinevate ordude õdesid ning vendi. Platsi idaküljele oli ehitatud lava koos altari ning kõrge paavstitooliga, altari kohal kiri: Maarjamaa – Terra Mariana. Missal teeniv koor oli suurepärane, samuti solistid. Missa kulges rahulikult, plaanipäraselt, Püha Isa tundus veidi väsinuna, kuid oli keskendunud, tähelepanelik ning hetketi sügavalt ja pühendunult palves. Läände loojuv päike kuldas lava ning altarit ning sundis paavsti sageli kätega silmi varjama. Missa lõpus esines Johannes Paulus II spontaanse kõnega, rääkides itaalia keeles ja peast, sünkroontõlge oli eesti keelde.

Sain minagi üle anda siinsete katoliiklaste kingituse, milleks oli Tallinna koguduse ühe vanema liikme, Voldemar Ugarenko maal, mis kujutas Jeesust kõndimas vee peal Galilea järvel. Voldemar Ugarenko oli teeninud ministrandina juba Eduard Profittlichi piiskopiks pühitsemisel 27. detsembril 1936. aastal, ka nüüd oli ta Raekoja platsil kohal ning võttis paavstilt vastu Armulauda. Andnud üle koguduse kingituse sain paavstilt vastukingitusena palvehelmed, mida hoian ühe tähtsaima reliikviana alles.

Toomas Abiline ja Juta Tulev andmas üle koguduse kingitusi

Toomas Abiline ja Juta Tulev andmas üle koguduse kingitusi

Johannes Paulus II veetis Tallinnas ainult 10 tundi, kuid jälg, mille ta jättis siinsete inimeste hinge, on püsiv. Kogudusele jäid reliikviatena karikas ning missarüü, millega paavst Raekoja platsil teenis, minu mälestustesse on jäänud päikeseline sügispäev ning kohtumine valges rüüs veidi vaevatud mehega, kellel oli täita sedavõrd määrav roll 20. sajandi maailma ajaloos ning kellest tänaseks on saanud pühak.

President Lennart Meri ütles kaunid sõnad, kui ta tervitas lennujaamas just saabunud ning Maarjamaad suudelnud Püha Isa: „Te suudlesite äsja Eestimaa pinda, mu Isa. Mitte keegi peale eestlaste ei ole seda tänase päevani suudelnud. Ja ka eestlased on pidanud seda suudlema oma viimase suudlusega, oma verega, oma kustuva mõtte ja kustumatu lootusega lahinguväljadelt või vangilaagritest“. Kaks suurmeest mõistsid teineteist, tean, et sel päeval sündis president Meri ja Püha Isa vahel sõprus, mis kestis kuni Johannes Paulus II surmani.

Jäägu lõpetuseks kõlama paavsti sõnad Peeter-Pauli kirikus, mis määratud siinsetele katoliiklastele: „Täna olete te väike sädemekse, kuid Jumala armust võite teiegi saada põlevaks tõrvikuks“.

Põhjalikuma ülevaate saamiseks Johannes Paulus II visiidist Eestisse 10. septembril 1993 vaata Kiriku Elu 10/1993.