Mari Järvi: Nelja Paavsti kohtumine püha Peetruse väljakul, Johannes XXIII ja Johannes Paulus II pühakskuulutamine 27. aprillil 2014

Minu tänane artikkel on järg eelmisele artiklile ”Minu teekond Rooma”, mille kirjutasin pärast viibimist Johannes Paulus II õndsakskuulutamisel Roomas, 1. mail 2011.

Kuid ka käesolevat juttu tahaksin alustada ühe pildiga, millest on saanud alguse side selle suure paavstiga ja tundub et see käepigistus saadab mind kogu elu.

Ja nüüd ei ole see enam lihtsalt käepigistus, vaid see on pühaku käepigistus.

Nagu ma juba eelpool mainisin, oli mul väga liigutav võimalus viibida Eesti Vabariigi delegatsiooni koosseisus Roomas ka Johannes Paulus II õndsakskuulutamisel 2011. aasta 1. mail.

Kohe pärast õndsakskuulutamist levisid jutud, et on teoks saanud uus ime, mis võimaldab kuulutada paavst Johannes Paulus II pühakuks. 2013. aasta sügisel teatas Pühaks ja Õndsakskuulutamise kongregatsioon, et 27. aprillil 2014 toimub Roomas koguni kahe suure paavsti, Johannes XXIII ja Johannes Paulus II kanoniseerimine ehk pühakuks kuulutamine. Ja nii ostsin kohe ära lennukipiletid ja broneerisin hotelli, et sellel suurel üritusel kindlasti kohal olla.

Paavst Johannes XXIII tuntakse Eestis ehk pisut vähem, sest tema valitsusaeg 1958-1963 jäi aega, kus me Katoliku Kirikust, paavstist ja Vatikanist vähem uudiseid kuulsime, kui tänapäeval, sest just Johannes Paulus II oli see paavst, kelle ajal muutus suhtlemine lääneriikidega vabamaks ja nii jõudis ka Vatikan meile lähemale.

Johannes XXIII oli paavst, keda peeti pühakuks juba tema eluajal, teda iseloomustati kui headuse ja inimlikkuse paavsti. Tema eestvedamisel kutsuti 1962. aastal kokku Vatikani II kirikukogu, mis tegelikult avas dialoogi kiriku ja laiemate rahvahulkade vahel.

Jõudsin Rooma laupäeva hommikul. Esimesest hetkest võis aru saada, et linnas toimub midagi erilist. Juba rong, mis lennujaamast kesklinna viis, oli täis palverändureid, nad kõik rääkisid erinevates keeltes eelseisvast üritusest. Paljudel olid kaasas taburetid, magamisalused või isegi telgid. Rooma Termini rongijaamas oli inimesi nii palju, et isegi metroo peale oli raske mahtuda. Selleks, et kõik palverändurid kohale jõuaksid, töötas Rooma metroo kogu öö. Minu hotell oli 5-minutilise teekonna kaugusel Vatikanist. See ala oli liikluseks juba suletud ja kõik kohad täis politseinikke, turvateenistust ja meditsiinitöötajaid. Püha Peetruse väljakul käisid ettevalmistused ja lookles vähemalt viie tunni pikkune järjekord basiilikasse pääsemiseks. Ka via del Corso ümbrus ja kõik muud paigad olid palveränduritest tulvil, kõikjal kostis poolakeelset laulu, kuid oli näha ka väga paljude teiste maade lippusid. Paljud kirikud olid avatud kogu öö, et inimesed saaksid palvetada. See oli nii suur elamus – kõik need miljonid inimesed olid kokku tulnud selleks, et ühineda armastuses kahe suure paavsti vastu. Kõigil oli üks ja sama eesmärk. Kui üritasin hilisõhtul oma hotelli pääseda, oli see raskustega seotud, sest jõe ääres olid inimesed endale tänavale ekraanide lähedusse magamisasemed juba sisse seadnud, et hommikul kohe kohal olla. Paljud inimesed ööbisid Roomas lageda taeva all. Ka minu hotelli aknast marssis kogu öö vahetpidamata mööda palverändurite gruppe, kes laulsid ja juubeldasid.

Pühapäeva hommikul oli suur ärevus, sest pidin kohtuma teiste Eesti delegatsiooni liikmetega, et koos Carabinieri vilkurite saatel, riikide esinduste kolonnis Vatikani sõita. Meie delegatsioon koosnes kolmest inimesest: Eesti Vabariigi saadik Püha Tooli juures Jüri Seilenthal, Eesti Vabariigi saadik Roomas Merike Kokajev ja mina Katoliku Kiriku esindajana olin kolmas liige. Jõudsime Püha Peetruse kiriku juurde ja meid võeti väga auväärselt vastu, igal delegatsioonil oli paar vaimulikku, kes neid läbi kiriku Püha Peetruse väljakule saatsid. Nad ütlesid mulle, et on väga üllatunud, et Eesti delegatsioonis on ka katoliiklasi. Kui astusin välja Püha Peetruse kiriku peauksest, sealt, kust hiljem väljusid ka kardinalid ja paavst Franciscus ise, ja minu ees oli kogu väljak, via della Conciliazione kuni jõeni, kõik täis inimesi, siis oli see pisarateni liigutav tunne. Üldse oli registreerunud 93 riigidelegatsiooni. Nende hulgas Itaalia president Giorgio Napolitano, peaminister Matteo Renzi, Poola president Bronislaw Komorovski, Hipaania kuningas Juan Carlos koos abikaasa Sofiaga, Hispaania peaminister Mariano Rajoy, Belgia kuningas Albert II ja kuninganna Paola. EU president Herman von Rompuy, komissionipresident Jose Manuel Durao Barroso, Poola tuntud vabadusliikumise juht Lech Walesa, samuti Zimbabwe president Robert Mugabe. Pühakskuulutamise tseremoonial osales 150 kardinali, üle 1500 piiskopi ja üle 6000 preestri kogu maailmast. Nende hulgas loomulikult Johannes Paulus II pikaajaline erasekretär Kardinal Stanislaw Dziwisz, kes 1993. aastal oli koos paavstiga ka Tallinnas.

Suur oli kõikide inimeste rõõm, kui kohale saabus ka valges rüüs paavst emeriitus Benedictus XVI koos oma erasekretäri, piiskop Georg Gänsweiniga, ja kõik tervitasid teda suure aplausiga. Nii oli sellel üritusel omal viisil esindatud neli paavsti: Johannes XXIII, Johannes Paulus II, Benedictus XVI ja Franciscus. See oli väga ajalooline hetk. Siis ootasime kõik Missa algust. Kogu tseremoonia oli suurepäraselt korraldatud, kõik oli nii ilus, koorid olid väga hästi ettevalmistunud.

Koor alustas kõigi pühakute litaaniat ja selle ajal saabusid kardinalid ja lõpuks paavst Franciscus. Ta tervitas väga soojalt Benedictus XVI, siis seisatas Neitsi Maarja kuju ees ja läks oma tooli juurde.

Pühaks ja Õndsakskuulutamise kongregatsiooni prefekt Angelo Amato palus kolm korda nende mõlema õndsakskuulutatu pühakskuulutamist, kelle pildid rippusid püha Peetruse basiilika fassaadil ja paavst Franciscus luges ette ladinakeelse teksti, millega ta kuulutas Johannes XXIII ja Johannes Paulus II pühaks, ning nad kirjutati taevasesse pühakute raamatusse. See oli kogu tseremoonia kõige liigutavam hetk ja isegi päike, mis oli paksude tumedate vihma tibutavate pilvede taga, tuli sellel hetkel välja ja hakkas soojalt paistma ning vihmasadu lakkas. See ei jäänud paljudele inimestele märkamata. Taevas tervitas oma uusi pühakuid ja kogu ülejäänud tseremoonia ajal enam vihma ei sadanud. ”Mõlemad pühakud olid väga julged 20. sajandi paavstid. Nad elasid läbi raskeid aegu ja tragöödiaid, kuid nendes elas uskumatu rõõm ja lootus, mida nad ka inimestele edasi andsid”, ütles paavst Franciscus oma jutluses. Johannes XXIII iseloomustas ta kui Vatikani II kirikukogu kokkukutsujat, Pühast Vaimust juhitud karjast. Johannes Paulus II nimetas ta ”Perekonna paavstiks”.

Mõlema paavsti reliikviad toodi altarile. Johannes Paulus II reliikviat kandis Floribeth Mora, viie lapse ema Costa Ricast, kelle imeline paranemine leidis aset 1. mail 2011, pärast Johannes Paulus II õndsakskuulutamist. Ta oli väga raskelt haige, tal olid kohutavad peavalud ja ajuverejooksu oht, ning arstid andsid talle eluaega kõige rohkem üks kuu. 1. mail 2011. palvetas ta Johannes Paulus II poole ja palus temalt abi. Öösel kuulis ta unes paavsti häält, kes ütles ”Ära karda! Tõuse üles!” Neid samu sõnu oli ta kuulnud ka elava Johannes Paulus II suust, kui ta Costa Ricat külastas. Igatahes hommikul ärgates oli tema haigus kadunud ja arstid ei suutnud sellele mingit teaduslikku selgitust leida. See oli teine ime, mille alusel oli võimalik Johannes Paulus II pühaks kuulutada. Kohal viibis ka orduõde Marie Simone-Pierre Normand, kelle imeline paranemine parkinsoni tõvest oli aluseks Johannes Paulus II õndsakskuulutamisele. See nunn oli minu kõrval ja ma sain teda isegi õnnitleda ja tervitada.

Johannes XXIII reliikviat kandsid tema sugulased, Roncalli perekonnaliikmed. Johannes Paulus II reliikviaks oli vereampull, Johannes XXIII reliikviaks aga nahatükike, mis võeti tema ekshumeerimisel.

 

Pärast Missat tervitas paavst riikide presidente ja kuningaid, kes oli kõik sealsamas meie kõrval ja meil oli kohe võimalus uute pühakute haudade juures Püha Peetruse basiilikas palvetada.

Kirikust väljudes pidime kõik oma autosid ootama, et samuti kolonnis Vatikanist välja sõita. Järsku peatati meid kinni… sest tuli paavst. Ja millise autoga… väikese tumesinise Ford Focusega.

See oli paavst Franciscus oma lihtsuses, nagu ta on igal sammul.

See sündmus ei olnud lihtsalt üks reis paljude hulgas. Selle tseremoonia läbielamine jätab väga sügavad muljed ja jäljed, mis mõjutavad veel kaua-kaua.

See ühendas taas inimesi ning näitas, kuidas austusest ja armastusest olid kohale sõitnud nii paljud inimesed, kes ei hoolinud, kas nad saavad süüa ja magada, vaid lihtsalt tulid kohale, et sellest armastuse ilust osa saada ja olla koos kogu kirikuga.