Erik Salumäe: Meenutused Johannes Paulus II visiidist

Sel ajal, kui paavst Johannes Paulus II külastas Eestit, ma veel Katoliku Kirikusse ei kuulunud. Olin luterlane ja töötasin Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Konsistooriumi kantslerina. Samas andis aga see tollane amet võimaluse olla nende ettevalmistuste lähedal, mis puudutasid oikumeenilist palvust Niguliste kirikus. Seda palvust korraldasid koostöös Katoliku Kirikuga ka teised konfessioonid, kes kuulusid Eesti Kirikute Nõukogusse (nüüdseks on EKN-i liikmeskirikute hulk võrreldes 1993. aastaga mõnevõrra muidugi suurenenud).

Paavsti visiidist saime teada 1993. aasta kevadel. Alles üsna värskelt oma iseseisvuse taastanud riigi ja rahva jaoks, nagu me tollal olime, oli see uudis ülimalt rõõmustav ja ülimalt oodatud. Me teadsime ja hindasime tohutult paavst Johannes Paulus II väga aktiivset rahvusvahelist tegevust tema pontifikaadi ajal, mis oli pühendatud Ida-Euroopa riikide ja rahvaste vabastamisele. Seetõttu oli see visiit väga eriline mitte ainult Eesti katoliiklaste ja teiste kristlaste jaoks, vaid kogu meie rahva jaoks, mille ilmekaks väljenduseks oli kahtlemata ka see, kuivõrd suurt tähtsust ja isiklikku tähelepanu omistas sellele visiidile ja paavsti vastuvõtmisele Maarjamaal meie tollane president Lennart Meri.

Olgugi et tollastel aastatel tegin päevasündmuste kohta ka lühidaid ülestähendusi, tundub, et just paavsti visiidi päev ja sellele vahetult eelnevad päevad olid (ning loomulikult olidki) sedavõrd tegevus- ja muljeterohked, et liiga palju ma neid ülestähendusi kahjuks teinud ei ole. Tundub, et ma ise olen olnud ettevalmistustesse aktiivsemalt kaasatud alates augustikuust. Kui EKN pani kokku oikumeenilise palvuse kava, küsiti minu käest, kas ma olen nõus lugema palvusel Pühakirja teksti Uuest Testamendist. Loomulikult nõustusin ma suurima rõõmuga. Samuti usaldati mulle protsessiooniristi kandmine. Protsessioonirist pärines Tallinna Piiskoplikust Toomkogudusest, mille liige ma tollal olin. Osalesin augustikuu lõpus Niguliste kirikus ühel kohtumisel, kus olid ka riigipoolsed esindajad (nii Välisministeeriumist kui Julgestuspolitseist) ning arutati läbi, kuidas liigutakse ja kus keegi istub. Septembri alguses oli juba konkreetsem proov, kus võeti läbi kogu oikumeenilise palvuse kulgemine. Oikumeenilise palvuse juhiks ja kõigi nende ettevalmistuste juures oli EKNi president, EELK piiskop Einar Soone.

Oikumeeniline palvus ei jäänud aga ainsaks sündmuseks paavsti visiidi ajal, kuhu olin kaasatud. Konsistooriumi kantslerina korraldasin EELK-s lisaks palvuse kutsete edastamisele ka püha Missa kutsete edastamist nendele, kes soovisid pühal Missal osaleda. Augustikuu alul sain püha Missaga seoses aga ise rõõmustava kutse, mille mõistagi kõhklematult vastu võtsin. Nimelt pani Jaan-Eik Tulve, kes ise tollal õppis veel Pariisis, kokku püha Missa koori, ning kuna me olime tutvunud juba kammerkooris „Eesti Projekt“ ühiselt lauldes, kutsus ta püha Missa koori ka selle kammerkoori lauljaid. Intensiivne prooviperiood kestis viimased paar nädalat enne püha Missat, kaasatud oli orkester, Mart Siimer oli kirjutanud uue originaalteosena Gloria ning kogu see valmistumine on jäänud meeltesse väga helgena ja mulle kui tollal Katoliku Kirikusse mittekuuluvale inimesele kõikvõimalikku uut ja huvitavat teavet andvana. 28. augustil saime oma kooriga kaasa teenida katedraalis toimunud piiskopi (tollase nuntsiuse) Missal, kus ilmselt mitmeid oma selgeksõpitud laule saime juba ka laulda.

Ning siis jõudiski kätte 10. september. Oikumeeniline palvus Niguliste kirikus algas kella poole kaheteistkümne paiku. Enne seda ei olnud mul ilmselt võimalust paavst Johannes Paulus II kusagil mujal Tallinnas näha. Niguliste kiriku peasissepääsu juures eeskojas protsessiooniristiga oodates oli loomulikult ootusärev tunne. Ning mingil hetkel siis astuski paavst üle kiriku välisukse läve. Liikuda protsessioonis, mõne meetri kaugusel Pühast Isast, on loomulikult väga eriline kogemus, nii nagu ka paavsti juuresolekul Pühakirja lugemine. Mul on hea meel, et sellest palvusest tehtud Eesti Televisiooni salvestuse ja mitmete fotode (üks nendest, protsessiooniga väljumine pärast palvust, on siinse teksti juures) abil on võimalik ikka ja jälle neid ajaloolisi hetki enda jaoks taaselustada.

Paavst Johannes Paulus II oikumeenilisel palvusel Niguliste kirikus

Sellest, kui varakult pidime me juba olema Raekoja platsil kohal enne püha Missat, annavad tunnistust kanded minu kalendermärkmikus, mille järgi kogunesime meie Vene tänava katedraali juurde kella kaheks (võimalik, et siis oli veel viimane proov) ning kella 15.15 paiku pidime liikuma juba Raekoja platsile. Püha Missa planeeritud algusajaks oli kell 16.30. Ilm oli küll ilus, aga mitte liiga soe. Külmatunne kadus aga koheselt, kui lõpuks ometi jõudis kätte aeg, mil saime alustada kauni lauluga „Mu süda, ärka üles“. Need sõnad, mis on paavst Franciscuse Eesti-visiidi motoks, on teatud mõttes otsekui sillaks nende kahe ajaloolise visiidi vahel.

On üks huvipakkuv ülestähendus minu kalendermärkmikus, mis pärineb 25. maist 1993, mil sõitsin laevaga Helsingisse. Koos ühe tollase EELK nimeka vaimulikuga, kes mõned aastad tagasi on paraku küll juba igavikku kutsutud, leidsime, et septembrikuu alul, enne paavsti visiiti, võiks koguneda luterliku kiriku kirikukogu, mis teeks otsuse alustada läbirääkimisi emakirikuga (ehk siis Katoliku Kirikuga) ühinemiseks. Me teame, et sellist istungit ja otsustust ei tulnud (ja ega seda meie vestlusest tekkinud mõtet ju ametlikult ei arutatudki), küll aga, ma usun, ei olnud mina ainus, kelle jaoks algas just paavst Johannes Paulus II külaskäigust Eestisse ja kokkupuutest temaga isiklik liikumine Katoliku Kiriku suunas. Katoliku Kirikusse võeti mind vastu 2002. aasta märtsikuus.