Paavst Franciscuse katehhees ristimise sakramendist. Üldaudients 18. aprillil 2018.

Tere päevast, kallid vennad ja õed!

Me jätkame sel ülestõusmisajal ristimise katehheesi. Ristimise tähendus tuleb selgelt esile sakramendi talituses, mistõttu pöörame tähelepanu sellele. Vaadeldes liturgia toiminguid ja sõnu, võime me mõista selle sakramendi armu ja inimese kaasatust, mida peab alati üha uuesti avastama. Me meenutame ristimist pühitsetud veega piserdamises, mis võib toimuda pühapäeviti Missa alguses, ning samuti ristimistõotuste uuendamise ajal paasavigiilial. Ristimistalituses toimuv vallandab vaimse dünaamika, mis läbib kogu ristitute elu. Sellega algab protsess, mis võimaldab elada ühenduses Kristusega Kirikus. Seetõttu paneb kristliku elu allika juurde tagasipöördumine meid paremini mõistma kingitust, mille saime oma ristimispäeval, ja uuendama meie pühendumist vastavalt tänasele eluolukorrale. Uuendada oma pühendumist, mõista paremini ristimise kingitust ja meenutada meie ristimispäeva. Eelmisel pühapäeval palusin ma teha kõigil üks kodune ülesanne: meenutada oma ristimise kuupäeva. Ma tean, et mõned teie seast juba teavad seda, teised mitte; küsigu need, kes ei tea, seda oma vanematelt või ristivanematelt… nad küsigu: „Mis päeval mind ristiti?“ Kuna ristimine on uuestisünd ja justnagu teine sünnipäev. Saite aru? Tehke see kodune ülesanne ära ja küsige: „Mis päeval mind ristiti?“

Vastuvõturiituses küsitakse kõigepealt kandidaadi nime, sest nimi viitab inimese isikule. Kui me end tutvustame, ütleme esimese asjana oma nime: „Minu nimi on …“, et tulla välja anonüümsusest. Anonüümsel ei ole nime. Et sellest anonüümsusest välja tulla, ütleme otsekohe oma nime. Ilma nimeta jääme me tundmatuks, kel pole ei õigusi ega kohustusi. Jumal kutsub igaüht nimepidi, ta armastab meid isiklikult igaühe mineviku tõelisuses. Ristimine on isiklik kutsumus elada kristlasena ning see areneb kogu elu vältel. Selle juurde kuulub isiklik, mitte „kopeeri-kleebi“ näol laenatud vastus. Kristlik elu koosneb kutsete ja vastuste järgnevusest: Jumal kutsub meid alati nimepidi, pannes tuhandel erineval viisil kõlama oma kutse saada tema Poja Jeesuse sarnaseks. Seega on nimi tähtis! See on koguni väga tähtis! Vanemad mõtlevad lapse nimele juba enne sündimist: see on lapseootamise osa, ning lapse nimes sisaldub tema ainupärane isiksus ka kristliku elu jaoks, mis on seotud Jumalaga.

Muidugi on kristlaseks saamine ülalt tulev kingitus (vt Jh 3:2-8). Usku ei saa osta, vaid paluda ning vastu võtta kingitusena. „Issand, kingi mulle usuand“ – see on ilus palve. „Kingi mulle usku“ – see on ilus palve. Usu palumine kingitusena: seda ei saa osta, vaid paluda. Tõepoolest: „ristimine on selle usu sakrament, millega inimesed, keda on valgustanud Püha Vaimu arm, vastavad Kristuse evangeeliumile“ (Laste ristimise riitus, Sissejuhatus, nr 3). Katehhumeenide koolitus ja vanemate ettevalmistus toovad kaasa siira usu äratamise vastuseks Evangeeliumile – nagu seda on Jumala Sõna kuulamine ristimistalituse ajal.

Kui täiskasvanud ristimiseks valmistujad annavad isiklikult teada, mida nad soovivad Kirikult kingitusena saada, siis lapsi esindavad nende vanemad ja ristivanemad. Kahekõne võimaldab neil väljendada oma soovi, et väikesed saaksid ristitud ning öelda Kirikule oma palvesoov. „Ristimärk, mille pühitseja ja vanemad teevad oma laste otsaesisele on selle väljendus“ (Laste ristimise riitus, Sissejuhatus nr 16). „Ristimärk pühitsemise alguses väljendab seda, et sellele, kes Talle kuuluma hakkab, vermib Kristus oma pitseri. See tähistab lunastusarmu, mille Kristus meile oma risti läbi kätte võitis“ (Katoliku Kiriku Katekismus, 1235).

Ristimistalituse jooksul teeme me lastele ristimärgi. Ent ma tahaksin tulla tagasi küsimuse juurde, millest ma rääkisin. Kas meie lapsed oskavad teha ristimärki? Üsna tihti olen ma näinud lapsi, kes ei oska teha ristimärki. Ning teie, issid ja emmed, vanavanemad ja ristivanemad, teie peate õpetama ristimärgi tegemist, sest selle kaudu elame me veelkord läbi seda, mis toimus ristimisel. Kas te saite aru? Õpetada lastele ristimärgi tegemist. Kui nad õpivad seda lastena, teevad nad seda hästi ka täiskasvanutena.

Rist on eristav märk, mis väljendab meie olemust: kõik, mida me ütleme, mõtleme, vaatame, teeme, on ristimärgi all, tähendab Jeesuse armastuse märgi all – Tema, kes armastas meid lõpuni. Lastele tehakse märk otsaesisele. Täiskasvanud katehhumeenidele tehakse järgmiste sõnade kaudu märk ka meeltele: „Võta vastu ristimärk kõrvadele, et kuulata Issanda häält“, „silmadele, et näha Jumala palge ilu“, „huultele, et vastata Jumala sõnale“, „rinnale, et Kristus elaks teie südametes usu kaudu“, „õlgadele, et kanda Kristuse kerget iket“ (Täiskasvanute kristliku sisenemise riitus, nr 85). Kristlaseks saadakse sedavõrd, kuivõrd meisse süvendatakse rist „paasa“ märgina (vt Ap 14:1; 22:4), tehes nähtavaks kristliku eluviisi isegi väliselt. Teha ristimärk kui ärkame, enne söögikorda, ohuga silmitsi seistes, end kurja eest kaitstes, õhtul enne magamaminekut – see tähendab endale ja teistele öelda, kellele me kuulume ja kes me olla tahame. Seetõttu on tähtis õpetada lastele ristimärgi tegemist. Ning niisamuti nagu me teeme seda enne Kirikusse sisenemist, võime seda teha samuti kodus, hoides seal väikest pühitsetud vee anumat – mõnes perekonnas on see nii. Kui me igal väljumisel või sisenemisel selle veega ristimärgi teeme, meenutame, et oleme ristitud. Ärge seda unustage, ütlen veel kord: õpetage lapsi ristimärki tegema.