Paavst Franciscuse katehhees ristimise sakramendist. Üldaudients 25. aprillil 2018.

Tere päevast, kallid vennad ja õed!

Me jätkame oma mõtisklust ristimise üle Jumala Sõna valguses.

Evangeelium valgustab ristitavaid ja äratab nad usule: „Ristimine on ju erilisel viisil „usu sakrament“, kuna selle sakramendi kaudu astutakse usuellu“ (Katoliku Kiriku Katekismus, 1236). Ning usk on enese andmine Issandale Jeesusele, kelles tuntakse ära „igavesse ellu“ voolav allikas (vt Jh 4:14), „maailma valgus“ (Jh 9:5), „ülestõusmine ja elu“ (Jh 11:25), nagu õpetatakse katehhumeene ka tänasel päeval. Õpetuse läbi on katehhumeenid valmis vastu võtma kristliku sisenemise sakramente. Katehhumeenid, keda on koolitanud Jeesuse sõna kuulamine, tema õpetus ja teod, elavad läbi samaaria naise kogemuse, kes janunes elava vee järele, pimedalt sündinu kogemuse, kes avas silmad valgusele ning Laatsaruse kogemuse, kes astus hauast välja. Evangeeliumis peitub jõud muuta täielikult inimene, kes selle usus vastu võtab, kiskudes ta ära kurja võimusest, et ta õpiks rõõmuga teenima Issandat uuekssaanud elus.

Ristimise vaagnale ei läheneta kunagi üksi, vaid saadetuna kogu Kiriku palvest, nagu tuletavad meelde pühakute litaaniad, mis eelnevad eksortsismi palvele ja katehhumeenide õliga võidmisele enne ristimist. Sellised toimingud kinnitavad juba ammustest aegadest neile, kes valmistuvad uuesti sündima Jumala lastena, et Kiriku palve abistab neid võitluses kurja vastu, saadab neid hea teel ning aitab neil lahti öelda patu võimust, et siseneda jumaliku armu kuningriiki. Kiriku palve. Kirik palvetab kogu maailma eest, kõigi meie eest! Meie, Kirik, palvetame teiste eest. Teiste eest palvetamine on väga ilus. Nii tihti puudub meil pakiline vajadus ja me ei palvetagi. Ent me peame palvetama ühenduses teistega ja teiste eest: „Issand, ma palun nende eest, kes kannatavad puudust, nende eest, kel pole usku…“ Ärge unustage: Kirik palvetab alati. Kuid meie peame sellesse palvesse sisenema ning palvetama kogu Jumala rahva eest ja nende eest, kel on palveid vaja. Seetõttu lausub preester täiskasvanute ristimise ajal mitu eksortsismi palvet (vt KKK, 1237); need palved paluvad vabakssaamist kõigest, mis lahutab Kristusest ja takistab temaga lähedast ühendust. Isegi laste puhul palutakse, et Jumal vabastaks nad pärispatust ning pühitseks nad Püha Vaimu eluasemeks (vt Laste ristimise riitus, nr 56). Lapsed. Palvetage laste eest ning nende vaimse ja ihulise tervise eest. Palve on üks viis, kuidas lapsi kaitsta. Nagu annab tunnistust Evangeelium: Jeesus ise ajas kurje vaime välja ning võitles nendega, et teha nähtavaks Jumala riigi tulek (vt Mt 12,28). Tema võit kurja võimuse üle annab vaba voli Jumala ülemusele: Jumal rõõmustab ja lepitab eluga.

Ristimine ei ole maagiline vormel, vaid Püha Vaimu and, mis võimaldab tema vastuvõtjal „võidelda kurja vaimu vastu“, uskudes, et „Jumal on saatnud maailma oma Poja, et hävitada Saatana võim ja viia inimkond välja pimedusest oma lõputu valguse kuningriiki“ (vt Laste ristimise riitus, nr 56). Me teame kogemuse läbi, et kristlikku elu kimbutavad alati kiusatused, eriti kiusatus lahutada end Jumalast, tema tahtest ja osadusest temaga, et kukkuda tagasi maailma võrgutuste keerdkäikudesse. Ning ristimine valmistab meid ette, annab jõudu igapäevaseks võitluseks, kaasaarvatud võitluseks kuradi vastu, kes, nagu ütles püha Peetrus, käib ringi nagu möirgav lõvi, püüdes meid neelata ja hävitada.

Palvele järgneb katehhumeenide õliga võidmine rinnale, millest nad „saavad jõudu, et öelda lahti kuradist ja patust, enne kui astuvad ristimisvaagna juurde, et sündida uuele elule“ (Õlide õnnistamine, nr 3). Õli imbub keha kudedesse ja mõjub kehale hästi, mistõttu oli iidsetel võistlejatel komme end õlitada, et oma lihaseid tugevdada ja nõnda kergemini vastase haardest pääseda. Seda sümbolit arvestades võtsid esimeste sajandite kristlased üle kombe võida ristimisel ristitavate kehasid piiskopi õnnistatud õliga, mis tähistab seda, et läbi „pääste märgi“ tugevdab ristituid Kristuse vägi, et võidelda kurja vastu ja see võita (Laste ristimise riitus, nr 105).

Kurja vastu võitlemine on raske: põgeneda tema kavaluste eest, end uuesti jalule ajada peale väsitavat võitlust. Kuid me peame teadma, et kogu kristlik elu on võitlus. Me peame ka teadma, et me ei ole üksi, et meie Ema Kirik palvetab oma laste eest, et ristimise läbi uuestisündinuna ei langeks nad kurja lõksude ohvriks, vaid tooksid võidu Kristuse Ülestõusmise väe läbi. Ka meie, olles tugevdatud ülestõusnud Issanda poolt, kes on võitnud selle maailma vürsti (vt Jh 12:31), peame ütlema püha Pauluse usuga: „Ma suudan kõik tema läbi, kes teeb mind vägevaks“ (Fl 4,13). Me kõik peame olema võitjad, võitma kõike, aga väega, mis tuleb meile Jeesuselt.