Paavst Franciscuse katehhees ristimise sakramendist. Üldaudients 2. mail 2018.

Tere päevast, kallid vennad ja õed!

Jätkates mõtisklust ristimise üle, tahaksin ma täna peatuda kesksetel riitustel, mis ristimisvete juures aset leiavad.

Vaadelgem ennekõike vett, mille peale kutsutakse Vaimu väge, et sel oleks võimus uuesti sünnitada ja uuendada (vt Jh 3:5 ja Tt 3:5). Vesi on elu ja heaolu sünnitaja ning tema puudumine hävitab kogu viljakuse nagu see juhtub kõrbes. Ent vesi võib samuti põhjustada surma üleujutuste või suurte hoovuste näol, mis kõik ümber paiskavad. Viimaks omab vesi võimet pesta ja puhastada.

Lähtudes sellest loomulikust üldtuntud sümboolikast, kirjeldab Piibel Jumala sekkumisi ja lubadusi vee tunnustähtede kaudu. Siiski ei tule pattude andeksandmise vägi veest endast, nagu selgitab püha Ambrosius vastristitutele: „Sa nägid vett, ometi ei ravi mitte igasugune vesi, vaid vesi, milles on Kristuse arm. […] Toiming teostub veega, kuid mõju tuleb Pühalt Vaimult“ („De Sacramentis“ 1,15).

Seetõttu kutsub Kirik vee üle Püha Vaimu, „et need, keda ristitakse selles vees, maetaks surma koos Kristusega ja et nad tõuseksid üles koos temaga igavesele elule“ (Laste ristimise riitus, nr 60). Kiituspalve ütleb, et Jumal valmistas vee „olema ristimise märgiks“ ning meenutab Piibli peamisi eeltähendusi: ürgvete kohal hõljus Vaim, et veed saaksid elu kandjaks (vt 1Ms 1:1-2); üleujutuse vesi tähistas patu lõppu ja uue elu algust (vt 1Ms 7:6-8:22); läbi Punase Mere vee vabastati Aabrahami pojad Egiptuse orjusest (vt 2Ms 14:15-31). Jeesuse suhtes meenutame ristimist Jordani jões (vt Mt 3:13-17), verd ja vett, mis voolas tema küljest (vt Jh 19:31-37) ning jüngritele antud missiooni ristida kõik rahvad Kolmainsuse nimel (vt Mt 28:19).

Kõike seda meeles pidades palume Jumalal puhuda ristimise vete sisse surnud ja ülestõusnud Kristuse arm (vt Laste ristimise riitus, nr 60). Ning nõnda muudetakse vesi selliseks, mis kannab endas Püha Vaimu väge. Ja koos selle veega, mis on täis Püha Vaimu väge, ristimegi nii täiskasvanuid kui lapsi – kõiki inimesi.

Kui vesi on pühitsetud, peab oma südame ristimiseks valmis seadma. See toimub koos Saatanast lahtiütlemisega ja usu tunnistamisega – kaks üksteisega lähedaselt ühendatud tegu. Sedavõrd, kuivõrd ma ütlen „ei“ kuradi (lõhede tekitaja) sisendustele, ütlen ma „jah“ Jumalale, kes kutsub mind kujundama end tema sarnaseks oma mõtetes ja tegudes. Kurat tekitab lõhesid; Jumal ühendab alati kogukonna ja inimesed üheks rahvaks. Pole võimalik kinnituda Kristuse külge ja lisada sinna oma tingimused. On vaja lahti öelda teatud sidemetest, et suuta tõeliselt luua teised. Sa oled kas koos Jumala või kuradiga. Seetõttu käivad lahtiütlemine ja usutunnistus alati käsikäes. On vaja teha lõpparve ja need sidemed maha jätta, et asuda uuele teele, kelleks on Kristus.

Vastus küsimusele: „Kas te ütlete lahti Saatanast, kõigist tema tegudest ja ahvatlustest?“ on sõnastatud esimeses isikus ainsuse vormis: „Ma ütlen lahti“. Ning samal viisil tunnistame Kiriku usku, öeldes „Mina usun“. Ma ütlen lahti ja mina usun – see on ristimise alus. See on vastutustundlik valik, mis nõuab konkreetseid Jumala usaldamise tegusid. Usutunnistus eeldab nõusolekut, et ristimine aitab erinevates elu olukordades ja katsumustes püsima jääda. Meenutagem vana Iisraeli tarkust: „Poeg, kui tuled Issandat teenima, siis valmista oma hing kiusatuse vastu!“ (Srk 2:1), see tähendab: valmista end ette võitluseks. Ning Püha Vaimu kohalolu annab meile jõudu võidelda head võitlust.

Kallid vennad ja õed, kui me paneme käe pühitsetud vette (kirikusse astudes puudutame pühitsetud vett) ja kui me teeme ristimärgi, mõtleme me rõõmu ja tänutundega ristimisele, mille oleme saanud. Pühitsetud vesi meenutab meile ristimist ja me ütleme uuesti „Aamen“ ja „ma olen rõõmus“, et elada Pühima Kolmainsuse armastusse kastetuna.