Paavst Franciscuse katehhees ristimise sakramendist. Üldaudients 16. mail 2018.

Tere päevast, kallid vennad ja õed!

Täna võtame kokku ristimise katehheesi tsükli. Selle sakramendi vaimulik toime, mis jääb küll silmadele nähtamatuks, kuid mõjusaks selle südames, kellest on saanud uus loodu, ilmneb valge rüü ja süüdatud küünla üleandmises.

Peale uuestisünni pesemist, mis suudab inimese uueks luua ning viia vastavusse Jumalaga tõelises pühaduses (vt Ef 4:24), on juba esimestest sajanditest alates tundunud loomulik riietada vastristitud uue valge rõivaga, mis on kooskõlas Kristuses ja Pühas Vaimus vastu võetud uue elu säraga. Valge rüü väljendab sümboolselt sakramendis kordasaadetut ning kuulutab nende seisust, kes on muudetud jumalikus auhiilguses.

Püha Paulus tuletab meelde Kristusega riietumise tähendust, selgitades ühtlasi, milliseid voorusi peavad ristitud arendama: „Rõivastuge siis nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasadusega ja pika meelega, üksteist taludes ja üksteisele andestades, kui kellelgi on teise vastu kaebust. Nii nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi! Aga üle kõige selle olgu armastus – see on täiuslik side!“ (Kl 3:12-14).

Paasaküünlast süüdatud leegi rituaalne üleandmine tuletab meelde ristimise toimet: „Võtke vastu Kristuse valgus“, ütleb preester. Need sõnad meenutavad, et mitte meie, vaid Jeesus Kristus on valgus (Jh 1:9; 12:46), tema, kes surnuist ülestõusnuna on võitnud kurja pimeduse. Meid kutsutakse võtma vastu tema sära! Nii nagu paasaküünla leek annab küünaldele valguse, nõnda süütab ülestõusnud Issanda armastus ristitute südamed, täites need valguse ja soojusega. Ning seetõttu öeldi ristimise kohta juba esimestel sajanditel samuti „valgustatus“ ning ristitut kutsuti „valgustatuks“.

Kristlase kutsumus ongi see: „kõndida alati nagu valguse lapsed, olles püsivad usus“ (vrd Täiskasvanute kristliku sisenemise riitus, nr 226; Jh 12:36). Kui tegemist on lastega, peavad vanemad koos ristivanematega valvama ristimise armuleegi toitmise üle oma väikeste juures, aidates neil püsida usus (vrd Laste ristimise riitus, nr 73). „Kristlik kasvatus on laste õigus; see püüab neid järkjärgult suunata Jumala plaani tundmaõppimisele Kristuses. Nõnda võivad nad isiklikult heaks kiita usu, millesse nad on ristitud“ (ibid., Sissejuhatus, 3).

Kristuse elav kohalolu, mida me peame enda sees kaitsma ja suurendama, on lambiks, mis valgustab meie samme, valguseks, mis suunab meie valikuid, leegiks, mis soojendab üles südameid, et minna kohtuma Issandaga. See teeb meid võimeliseks aitama neid, kes kõnnivad sama teed, kuni lahutamatu osaduseni Temaga. Nagu ütleb Ilmutusraamat: sel päeval „ööd ei ole enam ning neile ei ole vaja lambivalgust ega päikesevalgust, sest Issand Jumal ise valgustab neid, ning nemad valitsevad kuningatena igavesest ajast igavesti“ (Ilm 22:5).

Ristimise pühitsemine lõpeb Meie Isa palvega, mis kuulub Jumala laste kogukonnale. Ristimises uuestisündinud lapsed võtavad vastu Vaimu anni täiuse kinnitamise sakramendis ning osalevad Armulaual; nad õpivad, mida tähendab pöörduda Jumala poole öeldes talle „Isa“.

Ristimise katehheesi lõpus kordan ma teist igaühele kutset, mida väljendasin apostellikus ekshortatsioonis „Gaudete et exultate“: „Lase oma ristimise armul kanda vilja pühaduse teel. Luba kõigel olla avatud Jumalale ning selle elluviimiseks vali Tema: vali alati ja väsimatult Jumal. Ära heitu, sest sul on Püha Vaimu vägi, et see saaks võimalikuks. Ning pühadus on oma olemuses Püha Vaimu vili sinu elus (vrd Gl 5:22-23)“ („Gaudete et exultate“, nr 15).