Paavst Franciscuse katehhees kümnest käsust. Üldaudients 27. juunil 2018.

Tere päevast, kallid vennad ja õed!

Tänane audients toimub samal viisil nagu eelmisel kolmapäeval. Paulus VI saalis on palju haigeid; nad on seal selleks, et neid hoida palavuse eest ja et nad end mugavamalt tunneksid. Ent nad jälgivad audientsi hiiglaslikult ekraanilt ja me oleme kõik koos, see tähendab, et ei ole kahte audientsi. On vaid üksainus. Tervitagem haigeid Paulus VI saalis ning jätkakem kõnelemist käskudest. Nagu me oleme öelnud, enam kui käsud, on need Jumala sõnad oma rahvale, et aidata neil hästi teed käia – need on Isa armastavad sõnad. Kümme Sõna algavad niimoodi: „Mina olen Issand, sinu Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt, orjusekojast“ (2Ms 20:2). Selline algus näib olevat võõras tõeliste seaduste suhtes, mis järgnevad. Kuid see pole üldse nii.

Miks ütleb Jumal taolise väite Iseenda ja vabastuse kohta? Kuna peale Punasest merest läbitulekut jõutakse Siinai mäe juurde: Iisraeli Jumal kõigepealt päästab ja siis küsib ta usaldust.[1] See tähendab, et dekaloog algab Jumala heldusega. Jumal ei küsi mitte kunagi ilma esmalt meile andmata. Mitte kunagi. Kõigepealt ta päästab, kõigepealt ta annab ja seejärel küsib. Selline on meie Isa, hea Jumal.

Ning me mõistame esimese väite tähtsust: „Mina olen Issand, sinu Jumal“. Siin on possessiiv, siin on suhe, kuuluvus. Jumal ei ole võõras: ta on sinu Jumal.[2] See valgustab kogu dekaloogi ja ilmutab samuti kristliku tegutsemise saladuse, kuna see on sama hoiak, mis Jeesusel, kes ütleb: „Nõnda nagu Isa on armastanud mind, olen minagi armastanud teid“ (Jh 15:9). Kristus on Isa armastatu ja ta armastab ka meid sellesama armastusega. Ta ei lähtu mitte iseendast, vaid Isast. Meie teod kukuvad tihti läbi, kuna me lähtume iseendast ja mitte tänumeelest. Ja kuhu jõuab see, kes lähtub iseendast? Ta jõuab iseendani! Ta on võimetu edasi minema ja tuleb ikka iseenda juurde tagasi. Just taolise egoistliku suhtumise kohta ütlevad inimesed naljatledes: „See inimene on üks mina: mina koos minaga ja mina jaoks“. Ta väljub iseendast ja tuleb enda juurde tagasi.

Kristlik elu on eelkõige tänulik vastus heldele Isale. Kristlased, kes täidavad ainult „kohustusi“, näitavad, et neil ei ole isiklikku kogemust Jumalaga, kes on „meie“. Ma pean tegema seda, seda, seda… Ainult kohustused. Ent sul on midagi puudu! Mis on selle kohustuse alus? Selle kohustuse alus on Jumal Isa armastus – tema esmalt annab ja siis käsib. Seaduse asetamine suhtest ettepoole ei aita kaasa usuteekonnale. Kuidas võiks üks noor inimene tahta olla kristlane, kui me lähtume kohustustest, pühendumustest, vastavustest ja mitte vabakssaamisest? Kristlase tee on aga vabakssaamise tee! Käsud vabastavad sind su egoismist; nad vabastavad sind, sest siin on Jumala armastus, mis paneb sind edasi liikuma. Kristlik kasvatus ei põhine tahtejõul, vaid pääste vastuvõtmisel, enda armastada laskmisel: kõigepealt Punane meri ja seejärel Siinai mägi. Kõigepealt pääste: Jumal päästab oma rahva Punases meres ning Siinail ütleb ta rahvale, mida ta peab tegema. Kuid see rahvas teab, et ta teeb neid asju sellepärast, et teda päästis Isa, kes teda armastab.

Tänu on Püha Vaimu poolt külastatud südame iseloomulik joon; Jumalale kuuletumiseks on vaja kõigepealt meenutada tema heategusid. Püha Basilius ütles: „Kes ei lase langeda unustusse neil heategudel, suundub hea vooruse poole ja kõiksuguste õiguse tegude poole“ (Lühikesed reeglid, 56). Kuhu see kõik meid juhib? Harjutama oma mälu:[3] kui palju ilusaid asju on Jumal teinud igaühe jaoks! Kui helde on meie taevane Isa! Praegu tahaksin ma teha teile ettepaneku üheks väikeseks harjutuseks – igaüks vastaku oma südame vaikuses. Kui palju ilusaid asju on Jumal teinud minu jaoks? See on küsimus. Vastaku igaüks vaikuses. Kui palju ilusaid asju on Jumal teinud minu jaoks? Ning see on Jumala vabastus. Jumal teeb nii palju ilusaid asju ja vabastab meid.

Ometigi võib keegi tunda, et ta ei ole veel tõeliselt kogenud Jumala vabastust. Seda võib ette tulla. Võib juhtuda, et vaadatakse iseendasse ja leitakse vaid kohusetunne, orjade ja mitte poegade vaimsus. Mida sellisel juhul teha? Nõnda nagu tegi valitud rahvas: „Ent Iisraeli lapsed ohkasid ja kaebasid orjuse pärast; ja nende hädakisa orjuse pärast tõusis Jumalani. Ja Jumal kuulis nende ägamist, ja Jumal mõtles oma lepingule Aabrahami, Iisaki ja Jaakobiga. Jumal vaatas Iisraeli laste peale ja Jumal mõistis neid“ (2Ms 2,23-25). Jumal mõtleb minu peale.

Jumala vabastav tegutsemine, mis on asetatud dekaloogi – see tähendab käskude – algusesse, on vastus sellele kaebusele. Me ei päästa end üksinda, kuid appihüüd võib meie seest väljuda: „Issand, päästa mind; Issand, õpeta mulle teed; Issand, kingi mulle üks pai; Issand, kingi mulle natuke rõõmu“. See on appihüüdmine. Meie osa on paluda saada vabaks egoismist, patust, orjuse ahelatest. See appikarje on tähtis, see on palve, mis tähendab olla teadlik sellest, mis meid veel rõhub ja ei ole vabastatud. Meie hinges on nii palju vabastamata asju. „Päästa mind, aita mind, vabasta mind“. See on ilus palve Issandale. Jumal kuuleb seda karjet, sest ta suudab ja tahab purustada meie ahelad: Jumal ei ole meid kutsunud elule, et meid rõhutaks, vaid et me oleksime vabad ja elaksime tänutundes, kuuletudes rõõmuga Temale, kes on meile nii palju andnud, lõputult rohkem, kui me ealeski suudaksime Temale anda. See on ilus. Olgu Jumal igavesti kiidetud kõige eest, mida ta on meis teinud, teeb ja saab tegema!


[1] Rabiinlikus pärimuses leiame valgustava teksti küsimuse kohta: „Miks ei kuulutatud kümmet sõna Toora alguses? […] Millega saab neid võrrelda? Inimesega, kes linna valitsemist enda peale võttes küsis oma elanikelt: „Kas ma võin teie üle valitseda?“. Aga need vastasid: „Mida head oled sa meile teinud, et võiksid meie üle valitseda?“ Ja mida ta siis tegi? Ta rajas neile kaitsemüürid ja kanalid, et linna veega varustada; seejärel sõdis ta nende eest. Ja kui ta küsis uuesti: „Võin ma teie üle valitseda?“, vastasid nad talle: „Jah, jah“. Nõnda vabastas ka Jumal Iisraeli Egiptusest, lahutas nende jaoks mere, pani nende jaoks taevast mannat sadama ja kaevust vett üles tulema, ta tõi nende juurde lennus olevad vutid ja sõdis nende eest Amaleki vastu. Ning kui ta neil küsis: „Kas ma võin teie üle valitseda“, vastasid nad talle: „Jah, jah“ („Toora and, Dekaloogi kommentaar 2Ms 20“. Mekilta, R. Ishmael, Rooma 1982, lk 49).

[2] Vt Benedictus XVI, Ent. kiri Deus caritas est, nr. 17: „Armastuse lugu Jumala ja inimese vahel seisneb nimelt just selles faktis, et niisugune tahteosadus suureneb koos mõtte- ja tundeosadusega, nii et meie tahe ja Jumala tahe hakkavad üha rohkem kokku langema: Jumala tahe pole mulle siis enam võõras tahe, midagi, mis on mulle käskude läbi peale surutud väljastpoolt, vaid see on nüüd mu oma tahe, mis tugineb arusaamisel, et Jumal viibib minus palju sügavamalt kohal kui ma ise. Enesest loobumine Jumala kasuks kasvab ning Jumalast saab meie rõõm“.

[3] Vrdl Missa jutlus Püha Marta majas, 7. oktoober 2014: „[Mida tähendab palvetama?] See on meenutada Jumala ees meie minevikku. Kuna meie lugu on tema armastuse lugu meie vastu“. Vrdl „Detti e fatti dei padri del deserto“ Milaano, 1975, lk 71: „Unustus on kõigi hädade juur“.