Paavst Franciscuse katehhees kümnest käsust. Üldaudients 20. juunil 2018.

Tere päevast, kallid vennad ja õed!

See audients toimub kahes kohas: siinsel väljakul ja Paulus VI saalis, kus enam kui 200 haiget jälgivad audientsi suurelt ekraanilt. Koos moodustame me ühe kogukonna. Tervitagem saalisviibijaid aplausiga.

Eelmisel kolmapäeval alustasime uue katehheesi tsükliga Jumala käskudest. Me nägime, et Issand Jeesus ei ole tulnud Seadust tühistama, vaid täitma. Ent me peame seda perspektiivi paremini mõistma.

Piiblis ei eksisteeri käsud iseenese jaoks, vaid need on seotud ja kuuluvad suhtesse. Issand Jeesus ei ole tulnud Seadust tühistama, vaid täitma. Ning on olemas lepinguline[1] suhe Jumala ja tema rahva vahel. Teise Moosese raamatu 20. peatüki algusest me loeme – ning see on tähtis – „Jumal kõneles kõik need sõnad“ (v. 1).

See paistab olevat pelgalt sissejuhatus nagu muudeski kirjakohtades, kuid Piiblis pole midagi banaalset. Tekst ei ütle: „Jumal kõneles kõik need käsud“, vaid „sõnad“. Juuditraditsioon on alati nimetanud dekaloogi „kümneks sõnaks“ ja seda termin „dekaloog“ justnimelt tähendabki[2]. Ometigi on dekaloogil seaduste vorm ja objektiivselt need ongi käsud. Miks kasutab siis püha autor siin terminit „sõnad“? Miks? Ning ei ütle „kümme käsku“?

Mis vahe on käsklusel ja sõnal? Käsklus on suhtlusviis, mis ei nõua kahekõnet. Sõna on aga nii suhtluse kui ka kahekõne põhiliseks vahendiks. Jumal Isa loob oma sõnaga ja tema Poeg on lihaks saanud Sõna. Armastus toitub sõnadest niisamuti nagu ka kasvatus või koostöö. Kaks inimest, kes üksteist ei armasta, ei suuda ka suhelda. Kui keegi kõneleb meie südamele, siis lõpeb meie üksindus. Suhtlus algab sõna vastuvõtmisega ning käsud on Jumala sõnad: Jumal suhtleb nendes kümnes Sõnas ja ootab meie vastust.

Üks asi on saada käsklust, teine asi aga tajuda, et keegi otsib meiega rääkimist. Kahekõne on palju enamat kui tõe vahendamine. Ma võin teile öelda: „Täna on kevade viimane päev, küll sooja kevade, kuid täna on viimane päev“. See on tõde, kuid mitte kahekõne. Ent kui ma teile ütlen: „Mida te arvate tänavusest kevadest?“, siis alustan ma kahekõnet. Käsud on kahekõne. Suhtlus toimub kõnelemise rõõmu pärast ning üksteist armastavate inimeste konkreetse hüve pärast, mida vahendatakse sõnade abil. See hüve ei seisne mitte asjades, vaid inimestes, kes kahekõnes iseennast üksteisele annavad (Apostellik kiri „Evangelii gaudium“, 142).

Kuid see vahetegemine ei ole midagi kunstlikku. Vaadelgem, mis toimus päris alguses. Kiusaja, kurat, tahab petta meest ja naist kuni selle punktini: ta tahab neid veenda, et Jumal keelas neil süüa hea ja kurja tundmise puust, selleks et neid hoida endale allutatuna. Väljakutse seisneb järgmises: kas esimene reegel, mille Jumal inimesele annab, on pealesund türannilt, kes keelab ja sunnib, või on see hoopis hoolitsus isalt, kes kannab oma laste eest hoolt ja kaitseb neid enesehävituse eest? Kas see on sõna või käsklus? Kõige traagilisem vale, mida madu Eevale ütleb, on viide jumalikkuse kadedusele: „Aga Jumal on ju teie peale kiivas“ – kiivas oma jumalikkuse peale, ja omandihimuline – „Jumal ei taha, et te oleksite vabad“. Faktid näitavad dramaatilisel viisil, et madu valetas (1Ms 2:16-17; 3:4-5): ta pani uskuma, et armastuse sõna oli käsklus.

Inimene leiabki end sellelt ristteelt: kas Jumal sunnib mulle asju peale või kannab ta minu eest hoolt? Kas tema käsud on pelgalt seadus või leidub neis sõna, et minu eest hoolitseda? Kas Jumal on isand või isa? Jumal on Isa – ärge seda kunagi unustage. Isegi kõige rängemates olukordades mõelge, et meil on Isa, kes meid kõiki armastab. Kas me oleme alamad või lapsed? See võitlus toimub meis pidevalt nii seespidiselt kui välispidiselt: me peame tuhat korda valima orjameelsuse ja lapsemeelsuse vahel. Käsk tuleb isandalt, sõna aga Isalt.

Püha Vaim on laste Vaim, Jeesuse Vaim. Orjavaim saab vastu võtta üksnes rõhuva seaduse, mille tagajärgedeks on kaks vastukarva tulemust: kas elu täidetud kohustustest või vägivaldne keeldumise reaktsioon. Kogu kristlus on üleminek Seaduse kirjatähest Vaimule, kes annab elu (2Kr 3:5-17). Jeesus on Isa Sõna, mitte Isa käsk. Jeesus on tulnud päästma oma Sõnaga, mitte meid hukka mõistma.

Me tunneme ära, kas üks mees või naine on selle ülemineku läbi elanud või mitte. Inimesed saavad aru, kas üks kristlane mõtleb poja või orja viisil. Ning meenutagem isegi, kas meie kasvatajad kandsid meie eest hoolt kui isad ja emad või sundisid meile peale üksnes reegleid. Käsud on vabaduse tee, sest need on Isa sõna, kes meid teeb sellel teel vabaks.

Maailmal ei ole vaja legalismi, vaid hoolitsust. Tal on vaja kristlasi, kellel on lapse süda[3]. Ta vajab poja südamega kristlasi: ärge seda unustage.


[1] Teise Moosese raamatu 20. peatükile eelneb 19. peatükis lepingu andmine, mille keskne avaldus on: „Ja kui te nüüd tõesti kuulate minu häält ja peate minu lepingut, siis te olete minu omand kõigi rahvaste hulgast, sest minu päralt on kogu maailm. Te olete mulle preestrite kuningriigiks ja pühaks rahvaks“ (1Ms 19:5-6). Selle sõnastuse sümboolne süntees leidub Kolmandas Moosese raamatus 26:12: „Ma käin teie keskel ja olen teie Jumal, ja teie peate olema mu rahvas“ – ja see saabub Jesaja raamatus (7:14) ettekuulutatud Messia nimega, nimelt Immanuel, mille leiame ka Matteuse evangeeliumis: „Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja, ja teda hüütakse nimega „Immaanuel“, see on tõlkes: Jumal on meiega“ (Mt 1:23). Kõik see näitab suhte põhiolemuslikku aspekti juudiusus ning veelgi suuremal määral kristlikus usus.

[2] Vrdl samuti 2Ms 34:28b: „Ja ta kirjutas laudade peale seaduse sõnad, need kümme käsusõna“.

[3] Vrdl Johannes Paulus II, Kiri „Veritatis splendor“, 12: „Dekaloogi and on lubadus ja märk Uuest Lepingust, mil seadus kirjutatakse uuesti ja lõplikult inimese südamesse (vrdl Jr 31:31-34), vahetades välja patu seaduse, mille see süda oli moonutanud (vrdl Jr 17:1). Nõnda antakse „uus süda“, sest selles elab „uus vaim“, Jumala Vaim (Hs 36:24-28)“.