Paavst Franciscuse katehhees kümnest käsust. Üldaudients 13. juunil 2018

Tere päevast, kallid vennad ja õed!

Täna on Padova püha Antoniuse päev. Kas teie seas kannab keegi Antoniuse nime? Plaksutame kõigile Antoniustele! Täna alustame uue katehheesirännakuga kümne käsu teemal: Jumala seaduse käskude teemal. Võtame lähtekohaks pühakirja lõigu, mida me just kuulsime: Jeesuse kohtumine noormehega, kes küsib temalt põlvili laskudes, kuidas pärida igavene elu (vrdl Mk 10:17-21). Selles küsimuses peitub kogu inimliku ja seega ka meie endi olemasolu väljakutse: soov täieliku, lõpmatu elu järele. Ent kuidas seda kätte saada? Millist teerada valida, et elada tõeliselt, elada väärikalt… Kui palju noori otsivad „elu“ ning seejärel hävitavad iseendid, ajades taga kiiresti kaduvaid asju!

Mõned mõtlevad, et oleks parem taoline elamise tung kustutada, kuna see on ohtlik. Ma tahan öelda eriliselt noortele: meie kõige hullemad vaenlased ei ole mitte konkreetsed probleemid, ükskõik kui tõsised ja dramaatilised need võivad olla; meie elu kõige suurem oht on halb kohanemise vaim, mis ei ole ei tasadus ega alandlikkus, vaid keskpärasus, argus[1]. Kas keskpärasel noorel on tulevikku? Ei! Ta jääb sinnapaika, ta ei kasva, tal ei ole edu. Keskpärasus või argus. Need on noored, kellel on hirm kõige ees: „Ei, ma olen selline…“ Taolised noored ei edene. Tasadust ja jõudu, aga mitte argust, mitte keskpärasust. Õnnis Pier Giorgio Grassatti, kes oli noor, ütles, et tuleb elada ja mitte „läbi ajada“[2]. Keskpärased „ajavad läbi“.

Elada koos elu jõuga. On vaja küsida meie taevaselt Isalt tänapäeva noortele tervislikku muretundmise andi. Ent kodus, teie kodudes, igas perekonnas, kui üks noor jääb terveks päevaks istuma, mõtlevad mõnikord ema ja isa: „Ta on vist haige, tal on midagi viga“ ning nad viivad ta arsti juurde. Noore elu seisneb edasiliikumises, muretundmises, pühas muretundmises, suutlikkuses mitte olla rahul eluga, kus puudub ilu ja värv. Kui noored ei janune ehtsa elu järele, küsin ma: kuhu liigub inimkond? Kuhu liigub inimkond koos noortega, kes on rahulolevad selle asemel, et muret tunda?

Evangeeliumi noormehe küsimus, mida kuulsime, on kõigi meie sisemuses: kuidas leida elu, külluslik elu, õnn? Jeesus vastab: „Käske sa tead“ (v. 19) ning ta tsiteerib ühte osa dekaloogist. See on kasvatuslik protsess, millega Jeesus tahab juhatada täpse paiga poole. Noormehe küsimusest on juba selge, et tal ei ole täisväärtuslikku elu, ta otsib rohkemat, ta tunneb muret. Mida peab ta niisiis mõistma? Ta vastab: „Õpetaja, seda kõike olen ma pidanud oma noorusest alates” (v. 20).

Kuidas minnakse noorusest küpsusesse? Siis, kui hakatakse omaks võtma oma piire. Täiskasvanuks saab siis, kui mõistuspäraselt teadvustatakse seda, mis on puudu (vrdl v. 21). See inimene on sunnitud ära tundma, et kõik, mida ta saab „teha“, ei lähe üle tema varju, see ei ületa teatud piiri.

Kui ilus on olla mehed ja naised! Meie olemasolu on kallihinnaline. Ning ometi, on üks tõde, mida inimesed on tihti eiranud nende viimaste sajandite ajaloos ning millel on olnud traagilised tagajärjed: tõde oma piiride kohta.

Evangeeliumis ütleb Jeesus meile midagi, mis võib meid aidata: „Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama. Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma“ (Mt 5:17). Issand Jeesus pakub täideminekut, milleks ta ongi tulnud. See noormees pidi jõudma ühe hüppega lävele, kus avaneb võimalus lõpetada elamine iseendast, oma tegudest, oma hüvedest ja – justnimelt kuna tal puudub täisväärtuslik elu – jätta kõik, et järgneda Issandale[3]. Kui hästi vaadata, siis ei ole Jeesuse viimases kutses, mis on mõõtmatu ja imeline, ettepanekut vaesusele, vaid tõelisele rikkusele: „Üks asi puudub sul. Mine müü kõik, mis sul on, ja anna vaestele, ja sul on aare taevas, ning tule järgne mulle!“ (v. 21).

Kui oleks valida originaali ja koopia vahel, kes valiks koopia? Siin ongi väljakutse: leida elu originaal, mitte koopia. Jeesus ei paku asendust, vaid tõelist elu, tõelist armastust, tõelist rikkust! Kuidas võiksid noored meile järgneda usus, kui nad ei näe meid valivat originaali, kui nad näevad, et me oleme harjunud poolikute mõõtudega? On kurb leida poolikuid kristlasi, kes on – ma luban endale sellist sõnakasutust – „kääbused“; nad kasvavad kuni teatud pikkuseni ja siis enam mitte; kristlased, kelle süda on kidur, suletud. Kurb, kui me kohtame seda. On vaja kellegi eeskuju, kes mind kutsub „kõrgemale“, „rohkemale“, natukenegi kasvama. Püha Ignatius nimetas „magis’eks“, „tuld, tegevuse tulisust, mis raputab neid, kes on magama jäänud“[4].

Puuduoleva teerada läheb läbi selle, mis on olemas. Jeesus ei ole tulnud Seadust või prohveteid tühistama, vaid täitma. Me peame lähtuma tegelikkusest, et teha hüpe puuduolevasse. Me peame süvenema tavalisse, et avada end erakordsele.

Neis katehheesides käsitleme me kahte Moosese seadusetahvlit kristlastena, hoides kinni Jeesuse käest, et minna nooruse illusioonidest taevas oleva varanduseni ning kõnnime Tema taga. Me avastame igaühes neis iidsetes ja tarkades seadustes Isa avatud taevase ukse, et Issand Jeesus, kes selle läve on ületanud, juhiks meid tõelisesse ellu. Tema ellu. Jumala laste ellu.

[1] Kirikuisad räägivad arguse (oligopsychìa) kohta järgmist: Püha Johannes Damaskusest määratleb seda kui „hirmu korda saata mingit tegevust“ („Ortodoksse usu täpne esitlus“ II, 15) ja püha Johannes Klimakus lisab „et argus on lapsik hoiak hinges, mis ei ole enam noor“ („Redel“, XX, 1,2).

[2] Kiri Isidoro Boninile, 27. veebruar 1925.

[3] „Silm loodi valguse jaoks, kõrv helide jaoks, iga asi oma eesmärgiga, ning hinge igatsuseks suubuda Kristusesse“ (Nicola Cabasilas, La vie dans le Christ, II, 90).

[4] Kõne XXXVI Jeesuse Seltsi Üldkongregatsioonil, 24. oktoobril 2016: „Tegemist on ‘magis’ega, selle ‘rohkemaga’, mis tõukas Ignatiust alustama tegevusi, neid saatma ja hindama nende tõelist mõju inimeste eludes usu või õigluse või halastuse ja armastuse küsimustes“.