Paavst Franciscuse katehhees kümnest käsust. Üldaudients 1. augustil 2018.

Tere päevast, kallid vennad ja õed!

Me oleme kuulnud dekaloogi esimest käsku: „Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval!“ (2Ms 20:3). On hea peatuda ebajumalakummardamise teemal, mis omab suurt tähtsust ja on aktuaalne.

Käsk keelab valmistada ebajumalakujusid[1] või pilte[2] ükskõik millisest reaalsusest[3]: kõike võib tõepoolest kasutada iidolina. Me räägime inimlikust kalduvusest, millest pole säästetud ei usklikud ega ateistid. Näiteks meie, kristlased, võime endalt küsida: kes on tõeliselt minu Jumal? Kas ta on Armastus, kes on Üks ja Kolm, või hoopis minu enda kujutluspilt, minu isiklik edu – võib olla isegi Kiriku rüpes? „Ebajumalate teenimist ei esine mitte ainult paganlikes väärkultustes. See jääb usule pidevaks kiusatuseks. Ebajumalateenimine on see, kui inimene austab Jumala asemel loodut“ (Katoliku Kiriku Katekismus, nr 2113).

Mis on „jumal“ eksistentsiaalses mõõtmes? Miski, mis asetseb meie elu keskpunktis ja millest sõltuvad kõik meie teod ja mõtted[4]. Inimene võib üles kasvada nimepoolest kristlikus perekonnas, kus aga tegelikkuses keskendutakse väärtuspunktidele, mis on Evangeeliumile võõrad[5]. Inimolend keskendub oma elus alati millelegi. Ja nõnda pakub maailm ebajumalate „supermarketit“, milleks võivad olla asjad, pildid, ideed, rollid.

Näiteks isegi palve. Me peame palvetama Jumala, oma Isa poole. Ma mäletan, et ühel päeval läksin Buenos Airese piiskopkonna kogudusse Missat pidama ja peale seda pidin ma andma kinnitamise sakramenti teises koguduses ühe kilomeetri kaugusel. Ma läksin sinna jala ja kõndisin läbi ilusa pargi. Selles pargis oli aga enam kui viiskümmend lauda, igaühe taga kaks tooli ja inimesed istusid üksteise vastas. Mida nad tegid? Nad lugesid taro kaarte. Nad läksid sinna, et „palvetada“ ebajumala poole. Selle asemel, et palvetada Jumala poole, kes on tuleviku ettehooldus, läksid nad sinna, sest nad lugesid oma tulevikku kaartidelt. See on meie aja ebajumalakummardamine. Ma küsin teilt: kui paljud teist on lasknud endale kaarte lugeda, et oma tulevikku ette näha? Kui paljud teist on tuleviku teadasaamiseks lasknud näiteks lugeda jooni oma peopesas, selle asemel, et palvetada Issanda poole? Siin ongi erinevus: Issand on elav, teised on aga ebajumalad, ebajumalakummardamised, millest pole mingit kasu.

Kuidas areneb üks ebajumalakummardamine? Käsk kirjeldab erinevaid faase: „Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti… Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida“ (2Ms 20:4-5). Sõna „ebajumal (iidol)“ tuleneb kreeka keeles sõnast „nägema“[6]. Ebajumal ehk iidol on „nägemus“, millel on tendents muutuda sundmõtteks ja kinnisideeks. Tegelikkuses on ebajumal iseenda kuvamine asjadele või projektidele. Seda dünaamikat kasutab näiteks reklaamindus: ma ei näe objekti ennast, aga ma tajun seda autot, seda nutitelefoni, seda rolli – või muud asja – kui vahendit enese teostamiseks ja minu esmastele vajadustele vastamiseks. Ning ma otsin seda, räägin sellest, mõtlen sellele; idee selle objekti omamisest, selle projekti realiseerimisest või selle positsioonini haaramisest näib olevat imeline tee õnnele, taevasse pääsemise torn (vt 1Ms 11:1-9) ning seejärel teenib kõik seda eesmärki.

Pärast seda siseneme me teise faasi: „Sa ei tohi neid kummardada“. Ebajumalad nõuavad kultust, rituaale, nende ees kummardatakse ja neile ohverdatakse kõik. Antiikmaailmas ohverdati ebajumalatele inimesi, ent nii on veel tänapäevalgi: karjääri pärast ohverdatakse lapsed, neid maha jättes või lihtsalt neid mitte sünnitades. Ilu nõuab ohvreid. Kui palju tunde on veedetud peegli ees! Mõned inimesed, mõned naised – kui palju nad kulutavad meikimiseks? Ka see on ebajumalakummardamine. Ei ole halb ennast meikida, kuid normaalsel viisil, mitte selleks, et saada jumalannaks. Ilu nõuab ohvreid. Kuulsus nõuab enese ohverdamist, oma süütuse ja oma ehtsuse ohverdamist. Ebajumalad küsivad verd. Raha varastab elu ja lõbu juhib üksindusse. Majanduslikud struktuurid ohverdavad terved inimelud suuremate kasude eesmärgil. Mõelgem kõigile tööta inimestele. Miks? Sest mõnikord juhtub, et mõne ettevõtte või firma juhid on otsustanud inimesed minema saata, et teenida rohkem raha. Raha ebajumalakummardamine. Me elame silmakirjalikkuses, tehes või öeldes seda, mida teised ootavad, sest seda sunnib meie enda heakskiidu jumal. Ning elud hävitatakse, perekonnad hävitatakse ja noored jäetakse hävitavate eeskujude kätte – kõike seda, et suurendada kasumit. Ka uimastid on ebajumal. Kui paljud noored hävitavad oma tervise, isegi oma elu, kummardades uimastite ebajumalat.

Nüüd jõuab kätte kolmas ja kõige traagilisem etapp: „… ega neid teenida“, ütleb ta. Ebajumalad orjastavad. Nad lubavad õnne, aga ei anna seda; ning me leiame end elavat selle asja või selle visiooni nimel, tõmmatuna enesehävituslikku spiraali, oodates tulemust, mis ei saabu kunagi.

Kallid vennad ja õed, ebajumalad lubavad elu, kuid tegelikult nad röövivad selle. Tõeline Jumal ei küsi elu, vaid annab selle kingitusena. Tõeline Jumal ei paku meie enda edu projektsiooni, vaid õpetab armastama. Tõeline Jumal ei küsi lapsi, vaid annab meie eest omaenda Poja. Ebajumalad näitavad tuleviku hüpoteese ja panevad põlgama olevikku: tõeline Jumal õpetab elama igapäevases reaalsuses konkreetsel viisil, mitte tuleviku illusioonides: täna ja homme ja ülehomme tuleviku poole kõndides. Tõelise Jumala konkreetsus ebajumalate vedeluse vastu.

Ma kutsun teid täna mõtlema: kui palju ebajumalaid on minul või milline on minu lemmikiidol? Kuna omaenda ebajumalakummardamise äratundmine on armu algus ning asetab inimese armastuse teele. Tõesti, armastus ja ebajumalakummardamine on ühildamatud. Kui mingi asi saab absoluutseks ja puutumatuks, siis on see tähtsam kui abikaasa, laps või sõprus. Kinnitumine mõne asja või idee külge teeb inimese pimedaks armastuse suhtes. Ja nõnda, et järgneda iidolitele või iidolile, võime me salata ära isegi oma isa, oma ema, oma lapsed, oma naise, oma mehe, oma perekonna… Kõige kallimad asjad. Kinnitumine mõne asja või idee külge teeb inimese pimedaks armastuse suhtes. Pidage seda oma südames: ebajumalad varastavad meilt armastuse, teevad meid pimedaks armastuse suhtes ja selleks et armastada tõeliselt, peab olema vaba igast ebajumalast.

Milline on minu ebajumal? Eemalda see ja viska see aknast välja!

[1] Termin pesel viitab „jumalikule kujutisele, mis algselt võib olla nikerdatud puust või kivist ja eelkõige metallist“ (L. Koehler – W. Baumgartner, The Hebrew and Aramaic Lexicon of the Old Testament, vol. 3, lk. 949).

[2] Terminil temunah on väga lai tähendusväli, mida võib tasandada sõnadele „sarnasus, vorm“; nõnda on keeld väga laiahaardeline ja tegemist on igat tüüpi kujutistega (vt. L. Koehler – W. Baumgartner, Op. cit., vol. 1, p. 504).

[3] Käsk ei keela ära kujutisi kui selliseid – Jumal ise käsib Moosesel valmistada kullast keerubid seaduselaeka kaanele (vt 2Ms 25,18) ja vaskmao (vt 4Ms 21,8) – vaid ta keelab neid kummardada ja neid teenida, see tähendab igasugust jumalaks kuulutamise protsessi, mitte asja lihtsat kujutamist.

[4] Heebrea piibel viitab kaananlaste ebajumalakummardamisele terminiga ba’al, mis tähendab: „isandavõim, intiimne suhe, reaalsus, millest keegi sõltub“. Ebajumal domineerib, haarab südame ja saab elu teljeks. (“vt Theological Lexicon of the Old Testament, vol. 1, 247-251).

[5] Vt Katoliku Kiriku Katekismus, nr 2114: „Ebajumalateenistus on inimese loomupärase religioosse tunnetuse pahupidipööramine. Ebajumalaid teenib see, kes „hävimatu Jumala mõistet kohaldab kõige muu kui Jumala suhtes“ (Origenes, Contra Celsum, 2,40)“.

[6] Kreeka eidolon, mis tuleneb sõnast eidos, kuulub etümoloogiliselt tüvesse weid, mis tähendab nägemist (vt Grande Lessico dell’Antico Testamento, Brescia 1967, vol. III, lk 127).