Paavst Franciscuse katehhees kinnitamise sakramendist. Üldaudients 30. mail 2018.

Kallid vennad ja õed!

Me jätkame kinnitamise sakramendi teemal ning ma soovin täna keskenduda selle lähedasele seosele „kogu kristliku initsiatsiooniga“ (vrdl Sacrosanctum Concilium, 71).

Enne vaimset võidmist, mis kinnitab ja tugevdab ristimise armu, kutsutakse kinnitatavaid uuendama tõotusi, mille kunagi andsid nende vanemad ja ristivanemad. Nüüd tunnistavad nemad ise Kiriku usku, olles valmis vastama „mina usun“ piiskopi küsimustele; ning iseäranis valmis uskuma „Pühasse Vaimusse, kes on Issand ja kes annab elu ning kes täna kinnitamise sakramendi kaudu [neile] erilisel viisil antakse, nii nagu apostlitele Nelipüha päeval“ (Kinnitamise riitus, nr 26).

Kuna Püha Vaimu tulek nõuab palves viibivaid südameid (vrdl Ap 1:14), siis peale koguduse vaikset palvet anub piiskop, kelle käed on sirutatud kinnitatavate üle, Jumalat, et ta valaks nende peale oma Lohutaja Vaimu. Vaim on seesama (vrdl 1Kr 12:4), aga kui ta meile tuleb, toob ta endaga kaasa andide rikkuse: tarkuse, mõistmise, hea nõu, meelekindluse, tõe tundmise, vagaduse ja jumalakartlikkuse (vrdl Kinnitamise riitus, nr 28-29). Me oleme kuulnud Piibli kirjakohta, mis räägib neist Püha Vaimu toodud andidest. Prohvet Jesaja järgi (Js 11:2) on need seitse Vaimu voorust välja valatud Messia peale tema missiooni täitmiseks. Ka püha Paulus kirjeldab Vaimu külluslikku vilja, milleks on „armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus“ (Gl 5:22). Ainus Vaim jagab paljusid ande, mis rikastavad ainsat Kirikut: ta on erinevuse autor, kuid samal ajal ühtsuse Looja. Nõnda annab Vaim kõik need erinevad rikkused, ent samal viisil loob ta harmoonia, see tähendab kõigi nende vaimsete rikkuste ühtsuse, mida meie, kristlased, omame.

Apostlite kinnitatud pärimuse järgi antakse Vaimu, kes täiendab ristimise armu, edasi käte pealepanemise kaudu (vrdl Ap 8:15-17; 19:5-6; Hb 6:2). Sellele piibellikule žestile lisati kiiresti salvimine hästi lõhnava õliga, mida kutsutakse „kriisamiks“, et paremini väljendada Vaimu väljavalamist, mis haarab endasse tema vastuvõtjad; see on kasutusele jäänud tänapäevani nii idas kui ka läänes (vrdl Katoliku Kiriku Katekismus, 1289).

Õli – kriisam – on terapeutiline ja kosmeetiline substants, mis ihu kiududesse imendudes ravib haavu ja lõhnastab ihuliikmeid. Nende omaduste tõttu võttis piibellik ja liturgiline sümboolika selle kasutusse, et väljendada Püha Vaimu tegevust, mis pühitseb ja immutab ristitut teda karismadega kaunistades. Sakrament antakse laubale kriisamiga salvimise kaudu, mille viib läbi piiskop koos käte pealepanemisega, öeldes ühtlasi need sõnad: „Ole märgitud Püha Vaimuga, Jumala anniga“[1]. Püha Vaim on nähtamatu jagatud and ning kriisam on selle nähtav pitser.

Võttes laubale vastu lõhnastatud õliga tehtud ristimärgi, saab kinnitatav seeläbi vaimuliku kustumatu pitseri, „märgi“, mis teda üha täiuslikumalt Kristuse sarnaseks kujundab ning annab talle armu inimeste seas tema „head lõhna“ levitada (vrdl 1Kr 2:15).

Kuulakem uuesti püha Ambroosiuse kutset vastkinnitatutele. Ta ütleb järgmist: „Meenuta siis, et sa oled vastu võtnud Vaimu pitseri (…), hoia seda, mida sa oled saanud! Jumal Isa on su pitseerinud, Issand Kristus on sulle jõudu andnud ning Vaimu pandi sinu südamesse andnud” (De mysteriis 7,42; vrdl KKK, 1303). Vaim on teenimatu arm, mille peab vastu võtma tänumeelega, tehes ruumi tema ammendamatule loovusele. Seda andi peab hoolsalt säilitama, olema kuulekuses sellele allaheitlik ning laskma tema põleval armastusel end kujundada justnagu vaha, „et peegeldada Jeesust Kristust tänapäevases maailmas“ (Apostellik ekshortatsioon „Gaudete et exultate“, 23).

[1] Tegelik liturgiline sõnastus erineb tõlgitud variandist. (Tõlkija märkus).