Püha paavst Johannes Paulus II
(1920-2005)

Püha Johannes Paulus II on esimene ja siiani ainuke Rooma paavst, kes on külastanud Eestit. Tema visiit Eestisse toimus 10. septembril 1993 ja kestis kümme tundi. Visiidi käigus pühitses paavst Missa Pühade Apostlite Peetruse ja Pauluse katedraalis, osales oikumeenilisel teenistusel Niguliste kirikus ning kohtus Kadriorus president Lennart Meri, peaminister Mart Laari ja valitsuse liikmetega. Visiidi kulminatsiooniks oli Tallinna Raekoja platsil pühitsetud Missa, mille käigus pidas paavst eestikeelse jutluse ja õnnistas Eestit. Kuid Johannes Paulus II olulisus Eestile ei piirdu ainult tema visiidiga – 23. märtsil 2005 määras ta Eestimaa piiskopiks Philippe Jourdani.

Püha Johannes Paulus II, sünninimega Karol Józef Wojtyła, sündis 18. mail 1920 Poolas, Krakovi lähedal asuvas Wadowice linnas. Ta oli Karol Wojtyła ja Emilia Kaczorowska kolmest lapsest noorim. Juba noores eas tuli tal kanda suurt kaotust: üheksa aastaselt kaotas ta oma ema, kaheteistkümne aastaselt vanema venna Edmundi, kahekümne ühe aastaselt isa, õde Olga oli aga surnud juba enne tema sündimist. Karol Wojtyła ristiti 20. juunil 1920 Wadowice kogudusekirikus, kus ta üheksa aastaselt oma esimese Armulaua vastu võttis ning kaheksateistkümne aastaselt kinnitati. Pärast keskkooli lõpetamist Wadowices astus ta 1938. aastal Jagiellonia ülikooli Krakovis. Saksa okupatsioonivõimud sulgesid ülikooli 1939. aastal ning noor Karol pidi töötama kaevanduses (1940-1944) ja seejärel Solvay keemiatehases, et teenida elatist ning vältida Saksamaale saatmist.

1942. aastal, saanud teadlikuks oma preestrikutsumusest, alustas Karol Wojtyła õpinguid Krakovi põrandaaluses seminaris, mida juhtis Krakovi peapiiskop, kardinal Sapieha. Samal ajal osales ta põrandaaluse Rapsoodiateatri tegevuses. Teise maailmasõja järel jätkas ta õpinguid Krakovi peamises seminaris pärast selle taasavamist ning Jagiellonia ülikooli teoloogiateaduskonnas. Ta pühitseti preestriks 1. novembril 1946 Krakovis.

Varsti pärast seda saatis kardinal Sapieha ta Rooma, kus ta õppis paavstlikus Aquino Thomase Ülikoolis prantslasest dominikaani isa Garrigou-Lagrange´i juhendamisel. Ta lõpetas teoloogiadoktorantuuri 1948. aastal väitekirjaga usudoktriinist püha Risti Johannese töödes („Doctrina de fide apud Sanctum Ioannem a Cruce“). Oma puhkuste aega kasutas ta pastoraaltööks poola immigrantidega Prantsusmaalt, Belgiast ja Hollandist.

1948. aastal naasis ta Poolasse ning töötas vikaarina erinevates Krakovi kogudustes ja ka üliõpilaste kaplanina. See aeg tema elus kestis 1951. aastani, mil ta jätkas filosoofia- ja teoloogiaõpinguid. 1953. aastal kaitses ta Lublini Katoliiklikus Ülikoolis väitekirja „Kristliku eetika õpetamise võimalikkusest lähtudes Max Scheleri eetika süsteemist“. Hiljem sai temast moraaliteoloogia ja sotsiaaleetika professor Suures Krakovi Seminaris ja Lublini Katoliikliku Ülikooli teoloogiateaduskonnas.

4. juulil 1958 määras paavst Pius XII ta Ombi titulaarpiiskopiks ja Krakovi abipiiskopiks ning tema pühitsemine toimus 28. septembril 1958 Vaveli katedraalis Krakovis. Paavst Paulus VI määras ta 13. jaanuaril 1964 Krakovi peapiiskopiks ning tegi temast 26. juunil 1967 kardinali. Lisaks osalemisele Vatikani II kirikukogul, kus ta andis olulise panuse konstitutsioonile „Gaudium et spes“, võttis kardinal Wojtyła osa ka kõikidest piiskoppide sinoditest. Kardinalid valisid ta paavstiks 16. oktoobril 1978 toimunud konklaavil ning ta võttis nimeks Johannes Paulus II. Ta läks ajalukku kui esimene mitte-itaallasest paavst rohkem kui neljasaja aasta jooksul. 22. oktoobril 1978 alustas ta pidulikult oma teenistust Peetruse 263. ametijärglasena. Tema pontifikaat, mis oli üks pikemaid kiriku ajaloos, kestis ligi kakskümmend seitse aastat. Kuid üsna oma pontifikaadi alguses sattus Johannes Paulus II elu tõsiselt ohtu. 1981. aastal tulistas palgamõrvar Vatikanis, Püha Peetruse väljakul tema pihta kaks lasku. Õnneks suutis Johannes Paulus II vigastustest taastuda ning andestas hiljem oma ründajale.

Väsimatu inimõiguste eest seisjana rääkis Johannes Paulus II tihti kannatustest maailmas. Tal oli paljudes küsimustes kindel seisukoht, muuhulgas oli ta vastu surmanuhtlusele. Karismaatilise isiksusena kasutas ta oma mõju poliitiliste muutuste ajendamiseks ning tal on oma osa kommunismi lagunemises tema kodumaal Poolas. Juhituna pastoraalsest murest kõigi kirikute pärast ning avatud ja armastavast meelest kogu inimkonna vastu teenis Johannes Paulus II püha Peetruse ametijärglasena väsimatus misjonivaimus, pühendades sellele kogu oma jõu. Ta tegi 104 pastoraalset visiiti väljaspool Itaaliat ja 146 visiiti Itaalias. Tal oli Jumala rahva ja rahvaste juhtidega rohkem kohtumisi kui ühelgi tema eelkäijal. Tema kolmapäevastel üldaudientsidel osales kokku üle 17600000 palveränduri, kui mitte arvestada eriaudientse ja religioosseid tseremooniad (ainuüksi Suur Juubel 2000 tõi kokku kaheksa miljonit palverändurit) ning miljoneid usklikke, keda ta kohtas pastoraalsete visiitide käigus Itaalias ja kõikjal maailmas. Tuleb ka meeles pidada tema arvukaid kohtumisi valitsuste töötajatega, kellega ta kohtus 38 ametlikul visiidil, 738 audientsil ja kohtumisel riigipeadega ning 246 kohtumisel ja audientsil peaministritega.

Armastus noorte vastu viis ta Ülemaailmse Noortepäeva loomiseni. Tema pontifikaadi ajal toimunud üheksateist Noortepäeva tõid kokku miljoneid noori kõikjalt maailmast. Muret perekondade pärast väljendas ta Ülemaailmse Perekondade kohtumise algatamisega 1994. aastal. Johannes Paulus II õhutas ka dialoogi juutide ja teiste religioonide esindajatega, keda ta mitmeid kordi kutsus rahu eest peetavatele palvekohtumistele, eriti Assisisse.

Johannes Paulus II juhtimisel valmistas Kirik end ette kolmandaks aastatuhandeks ning tähistas 2000. aasta Suurt Juubelit kooskõlas apostelliku kirjaga „Tertio Millennio adveniente“. Lunastuse Aasta, Maarja Aasta ja Armulaua Aastaga aitas ta kaasa Kiriku vaimsele uuenemisele. Ta andis erakordse hoo kanoniseerimistele ja õndsakskuulutamistele, pidades oluliseks lugematute pühaduse näidete eeskuju meie aja inimestele. Ta viis läbi 147 õndsakskuulutamise ja 51 kanoniseerimise tseremooniat kuulutades nende käigus välja 1338 õndsat ning pühakut.

Johannes Paulus II kutsus kokku 15 piiskoppide sinodit. Tema tähtsaimate dokumentide hulgas on 14 entsüklikat, 15 apostellikku ekshortatsiooni, 11 apostellikku konstitutsiooni, 45 apostellikku kirja. Ta uuendas kanoonilise õiguse koodeksit, lõi uusi institutsioone ning korraldas ümber Rooma kuuria. Ta andis välja ka viis isiklikku raamatut: „Üle lootuse läve“ (1994), „Kink ja müsteerium“ (1996), „Rooma triptühhon. Poeetilised meditatsioonid“ (2003), „Tõuskem, laskem meil olla meie teel“ (2004) ning „Mälu ja identiteet“ (2005).

Ülestõusnud Kristuse valguses, 2. aprillil 2005 kell 21.37, tunnil, mil laupäev hakkas lõpule jõudma ning pühapäev – ülestõusmisoktaavi ja Jumala Halastuse pühapäev – oli juba algamas, lahkus Johannes Paulus II sellest maailmast Isa juurde. Sellest õhtust kuni tema matusepäevani 8. aprillil tuli Rooma üle kolme miljoni palveränduri paavsti surnukehale austust avaldama. Mõned neist pidid Püha Peetruse basiilikasse pääsemiseks järjekorras seisma terve ööpäeva.

5. juulil 2013 teatas Vatikan, et Rooma-Katoliku Kirik kuulutab Johannes Paulus II pühakuks ning et kanoniseerimine toimub tõenäoliselt järgmise kuueteistkümne kuu jooksul. Veel teatas Vatikan, et pühakuks kuulutatakse ka paavst Johannes XXIII, kes juhtis Katoliku Kirikut 1958. aastast kuni oma surmani 1963 ning kutsus kokku Vatikani II kirikukogu. 30. septembril 2013 teatas paavst Franciscus, et Johannes Paulus II ja Johannes XXIII kanoniseerimine toimub 27. aprillil 2014. Kanoniseerimise kuupäev tehti teatavaks pärast seda, kui Vatikan avalikustas kahe imeteo omistamise Johannes Paulus II-le. Ametlik kanoniseerimistseremoonia, mis leidis aset 27. aprillil 2014, tõi kokku neli paavsti. Paavst Franciscus viis läbi Johannes Paulus II ja Johannes XXIII tõstmise pühakuausse ning sellel sündmusel osales ka Franciscuse eelkäija, paavst Benedictus XVI.