Paavst Franciscuse 20 õpetust

Usust

1. „Palun ärge lahjendage ära oma usku Jeesusesse Kristusesse. Lahjendatakse mahlajooke, aga palun ärge jooge oma usku lahjendatud kujul. Usk on terve ja terviklik, aga mitte selline asi, mida teha lahjemaks. See on uskumine Jeesusesse. See on uskumine inimeseks saanud Jumala Pojasse, kes armastab mind ja on surnud minu eest.“
(Ülemaailmsel Noortepäeval 25. juulil 2013)

Armastusest

2. „Armastus pole sõnad, vaid töötamine ja teenimine. Teenimine, nii et jalad on maas, vaikuses ja varjatult, nagu Jeesus ise ütles: „Kui sa nüüd almuseid jagad, siis ärgu su vasak käsi teadku, mida su parem käsi teeb.“ Ja see teenimine paistab välja ka siis, kui „me avame meile Pühast Vaimust antud annid kogukonna jaoks, et see saaks kasvada“ ja kui „me jagame oma ainelisi hüvesid, et kellelgi ei jääks puudu.“ Selline abivajajatele jagamine ja nendele pühendumine on elulaad, mida Jumal pakub tõelise inimeseksolemisena välja ka paljudele mittekristlastele.“
(Juubeliaudientsil 12. märtsil 2016)

Halastusest

3. „Meie Jumal ei ole selline, kes ei suuda mõista ja jagada meie nõrkusi. Hoopis vastupidi! Just oma halastuse pärast on Ta saanud üheks meie hulgast: „Sest Jumal Poeg on oma lihaksaamisega ühel või teisel viisil ühendanud enda iga inimesega. Ta töötas inimese kätega, mõtles inimese mõistusega, tegutses inimese moodi valikuid tehes ja armastas inimese südamega. Ta sündis Neitsist Maarjast ja tehti tõesti üheks meie hulgast, meie sarnaseks, ja seda kõigis asjades, välja arvatud patt.“ Seepärast saamegi Jeesuses mitte üksnes puudutada Jumala halastust oma kätega, vaid meid lausa innustatakse saama Jumala halastuse töövahendiks. Halastusest rääkida on kerge, raske on saada selle tunnistajaks. See teekond läheb läbi kogu elu ja tal ei tohi lasta katkeda. Jeesus ütles, et me peame olema „halastavad nagu Isa“. Seda peab inimene taotlema, nii kaua kui elab.“
(Jumala halastuse pühapäeva vigiilial 2. aprillil 2016)

4. „Jumala halastuse sõnum on väga konkreetne kava elamiseks, sest sellesse kuulub tegevus. Üks kõige ilmsemaid halastuse tegusid ja samas selline, mida on väga raske tõesti teoks teha, on anda andeks nendele, kes on meid solvanud, kes on teinud meile kurja või keda me peame oma vaenlaseks. „Kui raske on mõnikord andeks anda! Ja ometi on just andestus see meie habrastesse kätesse antud vahend, millega saab jõuda südamepuhtuseni. Rõõmsal meelel elamiseks tuleb tingimata lasta lahti vihast, vimmast, vägivallast ja kättemaksmisest.“
(Sõnum noortele 2016. aasta Ülemaailmse Noortepäeva puhul)

5. „Teiste kannatused kutsuvad mind pöördumisele, sest nende häda tuletab mulle meelde, kui ebakindel on minu enda elu ja kui palju ma sõltun Jumalast ja oma vendadest ja õdedest. Kui me palume alandlikkuses Jumalalt armu ja oleme nõus sellega, mis on meie piirangud, hakkamegi usaldama seda, et Jumal pakub meile võimalusi ilma neile piire ette seadmata. Siis saame samuti seista vastu kuratlikele kiusatustele arvata, et saame omal käel pingutades päästa maailma ja iseendid.“
(2015. aasta paastuajasõnumist)

Perekonnast

6. „Abielusakramendis on sees tõeliselt imeline kava! Ja see realiseerib enda inimese elu lihtsuse ja hapruse kaudu. Me teame väga hästi, kui palju raskusi elavad läbi kaks abikaasat… Tähtis on hoida alles elavat suhet Jumalaga, kes püsib kui abielusideme alus. Ja tõeline abieluside on alati Issand. Kui pere palvetab, jääb side alles. On tõsi, et abielus tuleb ette väga palju raskusi. On nii palju asju, millega hakkama saada. Ja tihti muutuvad mees ja naine veidi jonnakaks ja hakkavad omavahel vaidlema. Kuid ometi ei tohi me sellest kurvaks jääda, sest selline ongi inimese elu. Ikkagi on nii, et armastus on tugevam kui vaidlemise silmapilk ja nõnda soovitan ma alati abikaasadele: ärge laske kunagi vaidlemise päeval lõppeda ilma omavahel ära leppimata. Mitte kunagi! Ja leppimiseks piisab väikesest žestist: üks hellitus ja las asi jääb nii. Kuni algab järgmine päev, et uuesti peale hakata. Selline ongi elu: edasi, edasi julgelt ja koos elada soovides. Ja see on tõeliselt suur asi ning tõeliselt kaunis! Abielu on väga kaunis asi ja me peame seda alati kõrgelt hindama, lapsi kõrgelt hindama.“
(Üldaudientsil 2. aprillil 2014)

7. „Mõnikord olen maininud veel ühte asja, mis aitab abielu edasi. On kolm ütlemist, mida tuleb alati kasutada, kolm ütlemist, mida on vaja kodus välja öelda: kas ma tohin, tänan ja palun vabandust. Need on kolm imelist ütlemist. Kas ma tohin – et mitte olla abikaasale pealetükkiv. Kas ma tohin – aga kuidas sulle paistab? Kas ma tohin – palun, luba! Tänan sind – öelda oma abikaasale suur tänu, suur tänu selle eest, mida oled teinud, aitäh selle asja eest. Kui ilus asi on tänamine! Ja kuna me alati eksime, siis see, mis on veidi raske, aga mida alati on vaja öelda: palun vabandust. Palun, tänan sind ja palun vabandust. Abielu läheb edasi nende kolme ütlemisega, mehe palvega naise eest ja vastupidi ning sellega, et alati lepitakse ära, enne kui päev jõuab lõpule. Kolm imelist ütlemist, palve ja ikka ära leppimine.“
(Üldaudientsil 2. aprillil 2014)

Abielust

8. „Abielusakrament ei ole ühiskondlik kokkulepe, tühi komme ega lihtsalt väline pühendumise märk. See sakrament on kink, mis antakse selleks, et muuta abikaasad pühaks ja nad päästa, sest „nende omavaheline kokkukuulumine kannab reaalselt, sakramendi märgi läbi, sama suhet, mis on Kristuse ja Kiriku vahel. Abielupaar on seepärast Kiriku jaoks selle pidev meelespidamine, mis toimus ristil. Nad annavad teineteisele ja oma lastele tunnistust sellest päästest, millest nad sakramendi läbi osa saavad.““
(Amoris Laetitia, 72)

Seksuaalkasvatusest

9. „Seksuaalkasvatus, mis edendab tervislikku arusaama tagasihoidlikkusest, on väga palju väärt, ehkki tänapäeval peetakse seda tihti ammuse möödaniku jäänukiks. Tagasihoidlikkus on loomuomane vahend, millega kaitsta oma isikuprivaatsust ja mitte lasta endast teha ärakasutamise objekti. Kui arusaama tagasihoidlikkusest pole, võib sümpaatia ja seksuaalsus alanduda hoopis suguorganisunduseks ja ebatervislikuks käitumiseks, mis moonutab meie võimet armastada ja laseb tekkida seksuaalvägivallal, viies ebainimlikule kohtlemisele või teiste vigastamisele.“
(Amoris Laetitia, 282)

Sündimata inimeste kaitsmisest

10. „Nende hulgas, kes on haavatavad ja kelle eest Kirik soovib hoolitseda erilise armastuse ja muretundmisega, on sündimata lapsed, kõige kaitsetumad ja süütumad meie hulgast. Praegu tehakse pingutusi, et võtta neilt inimväärikus ja teha nendega, mis iganes pähe tuleb, võttes neilt elu ja kehtestades seadusi, mis ei lase kellelgi sellele teele ette astuda. Kiriku pingutust nende elu kaitsta näidatakse tihti naeruväärsena ja tema seisukohta püütakse esitada ideoloogilise, obskurantistliku ja konservatiivsena. Ometi on sündimata inimeste elu kaitsmine väga otseselt seotud iga teise inimõiguse kaitsmisega. Seda kannab veendumus, et iga inimene on alati püha ja puutumatu, olgu tema olukord või arenemisfaas milline tahes. Inimene on iseendas viimne asi ega mitte kunagi vahend muude probleemide lahendamiseks. Kui see veendumus kaob, kaob ka kindel püsialus inimõiguste kaitsmiseks ja need muutuvad hoopis eri laadi võimu mingi hetke kapriisi objektiks. Selle tunnistamiseks, et igal inimelul on puutumatu väärtus, piisab ainuüksi mõistusest, aga kui me vaatame seda küsimust usu seisukohast, siis „inimese väärikuse iga rikkumine karjub Jumala kättemaksu poole ja on rünne inimese Looja vastu. Ei saa oodata, et Kirik muudaks oma positsiooni selles küsimuses ja seda seepärast, et küsimus on selles, kui järjekindel on meie iga inimese väärikuse sõnumi sisemine ülesehitus.“
(Evangelii Gaudium, 213-214)

Kiriku uksed on lahti

11. „Kirik on kutsutud olema Isa kodu, mille uksed on alati lahti. Selle lahtioleku üks konkreetseid märke on see, et meie kirikuuksed ongi alati lahti, nii et kui keegi tuleb Vaimust juhituna sinna Jumalat otsima, ei leia ta eest kinniseid uksi. On ka teistsuguseid uksi ja needki ei tohi olla suletud. Igaüks võib mingil viisil Kiriku elust osa saada, olla osa kogukonnast ning lihtsalt mingil põhjusel ei tohi olla suletud ka sakramentide uksed. Eriliselt on nii ristimise puhul, mis sakramendina ise on „uks“. Euharistia on küll sakramentaalse elu täius, kuid ta ei ole auhind täiuslikele, vaid võimas ravim ja toidus nõrkadele. Sellisest veendumusest tulenevad pastoraalsed järelmid, mida me oleme kutsutud käsitlema mõistuslikult ja julgelt. Tihti tuleb ette, et me käitume armu vahekohtunikena, selle asemel, et armu toimimist hõlbustada. Aga Kirik ei ole maksuamet, ta on Isa kodu, milles on oma koht igaühele, olgu inimese probleemid millised tahes.“
(Evangelii Gaudium, 47)

Naiste roll Kirikus

12. „Ilma naisteta Kirik on nagu apostlite kogu ilma Maarjata. Naiste roll Kirikus ei ole ainult emadus, perekonna emaks olemine, vaid see on veel tugevam: tegelikult on see ikoon Neitsist Maarjast, Pühimast Jumalaemast, kes aitab Kirikul kasvada! Aga mõelge selle peale, et Pühim Jumalaema on apostlitest tähtsam! Ta on palju tähtsam! Kirik on paljudes keeltes naissoost sõna: ta on Kirik, kes on abielunaine, kes on Ema. Paulus VI kirjutas väga ilusa loo naiste kohta, aga ma arvan, et meil tuleb edasi liikuda ja tuua naiste roll ja karisma selgemini välja. Naisteta Kirikust ei ole võimalik aru saada, vaid Kirikus on aktiivsed naised, kellel on oma profiil, mida nad edasi kannavad. Tuleb luua sügav naiste teoloogia.“
(Pressikonverentsil 2. augustil 2013)

Kutsumustest

13. „Kutsumus on vili, mis on küpsenud üksteise armastamisest üksteise teenimiseks kujunenud hästi ülesharitud pinnasel tõelise kirikuelu keskel. Ükski kutsumus ei sünni iseenesest ega ela iseendale. Iga kutsumus voolab välja Jumala südamest ja hakkab õitsema vennaarmastust tundvate usklike heal maapinnal.“
(2014. aasta ülemaailmsel kutsumuste palvepäeval)

Kiriku noortest

14. „Ma tahan, et te teeksite ennast oma piiskopkonnas kuuldavaks. Ma tahan, et see kära siin jõuaks igale poole. Ma tahan, et Kirik läheks välja tänavatele. Ma tahan, et me seisaksime vastu kõigele sellele, mis on porfaanne, staatiline, mugav, mis seostub klerikalismiga, kõigele, mis võib panna meid sulguma iseendasse.“
(Ülemaailmsel Noortepäeval 25. juulil 2013)

„Ei“ kõrvaleheitvale majandusele

15. „Samal moel nagu käsk „Sa ei tohi tappa“ seab selged piirid inimelu väärtuse kaitsmiseks, tuleb meil täna öelda „sa ei tohi“ ka kõrvaleheitmise ja ebavõrdsuse majandusele. Selline majandus tapab. Kuidas on küll nii, et uudist pole, kui kodutu vanur sureb külma kätte, aga uudis on, kui aktsiaturg langeb kahe puntki võrra? See on näide kõrvaleheitmisest. Kas me saame üha pealt vaadata, kui toitu visatakse ära, ehkki inimesed nälgivad? See on näide ebavõrdsusest. Tänapäeval käib kõik konkurentsi ja parima ellujäämise seaduste järgi, nii et vägevad elatuvad väetitest. Nõnda avastab määratu hulk inimesi, et nad on kõrvale heidetud ja marginaliseeritud: ilma tööta, ilma võimalusteta, ilma igasuguse pääseteeta. Inimesi endid peetakse tarbekaubaks, mida kasutatakse ja millest siis loobutakse. Me oleme loonud „äraviskamise“ kultuuri ja see levib üha. Asi ei ole enam lihtsalt ekspluateerimises ja mahasurumises, tekkinud on midagi täiesti uut. Viimselt puudutab kõrvaleheitmine seda, mis tähendab olla selle ühiskonna osa, milles elatakse: kõrvaleheidetud inimesed ei ole enam isegi ühiskonna allkiht, äär või õigustest“ ilma jäänud – nad ei ole enam ühiskonna osa. Kõrvaleheidetud ei ole need, keda „ekspluateeritakse“, vaid need, kes on välja visatud, kes on „jäätmed“.“
(Evangelii Gaudium, 53)

Ökoloogiast

16. „„Laudatod si’, mi’ Signore“ – „Ole kiidetud, mu Issand.“ Selle kauni laulu sõnadega tuletab püha Assisi Franciscus meile meelde, et meie ühine kodu on nagu õde, kellega me elame koos, ja nagu ilus ema, kes avab oma käed, et meid emmata. „Ole kiidetud, Issand, kes Sa pead meid ülal ja juhid meid meie õe, Ema Maa kaudu, kes annab mitmesugust vilja värviküllaste õite ja maarohtudega.“ Nüüd see õde aga nutab meie poole kõige selle kahju pärast, mis me talle oleme teinud, kui oleme vastutust tundmata kasutanud ja ära kasutanud hüvesid, mis Jumal oli tema omaks teinud.“
(Laudato Si’, 1)

Inimese ökoloogiast

17. „Oma ihu omaksvõtmine Jumala kingina on eluliselt tähtis, et tunda heameelt kogu maailma üle ja võtta see omaks kui kink Isa ja meie ühise kodu käest. Kui aga mõelda, et meil on täielik võim oma ihu üle, siis muutub see tihti varjatud kujul mõtlemiseks, et meil on täielik võim kogu loodu üle. Tõelise inimökoloogia keskmesse kuulub selle äraõppimine, kuidas võtta omaks oma ihu, selle eest hoolitseda ja kogu tema tähendusest lugu pidada. Samuti on vaja hinnata kõrgelt seda, kas mul on naise- või meheihu, et hakata suutma ennast ära tunda, kui kohtun endast teistsugusega. Sel moel saab rõõmsal meelel omaks võtta teise mehe või naise erilised annid, mis on Jumal-Looja töövili, ja teineteist vastastikku rikastada. Kindlasti ei ole tervislik hoiak see, et proovitakse „kaotada sugude erinevus, kuna enam ei teata, mida sellega ette võtta.““
(Laudato Si’, 155)

Migrantidest ja pagulastest

18. „Ma tahan olla jälle nende meie vendade ja õdede hääl, kes otsivad hädas oma tulevikule appi silmapiiri, millel valitseb rahu. Selle rahu heaks, mis on meie kõigi õigus, on paljud meist valmis riskima oma eluga tavaliselt pikal ja ohte täis teekonnal, vastu pidama raskustes ja kannatustes. Palun ärgem kustutagem nende südamest lootust, ärgem lämmatagem nende rahuootust! On tähtis, et kõik – tsiviilinstitutsioonid, hariduse, hoolekande ja kirikustruktuurid – panustaksid sellesse, et tagada rahu tulevik pagulastele, migrantidele, kõigile. Lubagu Issand meil kõigil teha sellel uuel aastal heldelt tööd selle nimel, et jõuda rohkem toetava ja paremini vastu võtva maailmani. Ma kutsun teid selle eest palvetama.“
(Angelus 1. jaanuaril 2018)

19. „Migrandid on meie vennad ja õed, kes otsivad paremat elu eemal vaesusest, näljast, ärakasutamisest ja sellest, et meie planeedi ressursse, mis on mõeldud kõigi poolt õiguspäraseks kasutamiseks, jagatakse ebaõiglaselt. Kas igaüks meist ei taha paremat, rohkem korras ja jõukamat elu, mida jagada nendega, kes on meile kallid?“
(Sõnumist 2016. aasta Ülemaailmse migrantide ja pagulaste päeva puhul)

Usuvabadusest

20. „On mõistetamatu ja ärevakstegev, et ka täna kestab edasi diskrimineerimine ja õiguste piiramine lihtsalt selle põhjal, et inimene kuulub kindlalt mingi usu juurde ja tunnistab seda avalikult. On lubamatu, et reaalset tagakiusamist toidetakse religioonikuuluvuse põhjal! Ja ka sõdu! See moonutab mõistust, ründab rahu ja alandab inimväärikust.“
(Kõnest 20. juunil 2014)