Miks paavst Eestisse tuleb?

Oma pontifikaadi algusest peale on paavst Franciscus selgelt näidanud soovi külastada maid, mis paistavad asuvat äärealadel, maid, kus inimesed kannatavad või on lähiminevikus kannatanud erilisi raskusi. Ta tahab neid lohutada ja nendelt õppida. Oma sõnale truuks jäädes on paavst külastanud näiteks Myanmari, Kesk-Aafrika Vabariiki ja Gruusiat. Teisalt ei ole ta veel külastanud olulisi ja traditsiooniliselt katoliiklikke Euroopa riike nagu Prantsusmaa ja Hispaania ega isegi mitte oma kodumaad Argentiinat. Paavsti visiit on meie riigile suur au.

Paavsti visiit ei ole tavaline riigipea visiit. Paavst tuleb eelkõige kui karjane. Ta tahab kohtuda kõigi Eestimaa inimestega. 2016. aastal toimunud reisil Kaukaasiasse selgitas paavst, et ta läks sealseid katoliiklasi nende usus kinnitama ning julgustama kõiki elanikke teekonnal rahu ja vendluse poole. Samu sõnu võib väga hästi kasutada ka Eesti visiidi puhul.

Nagu ütles paavst Kaukaasias, on ka eestlastel „väga iidsed ajaloolised, kultuurilised ja usulised juured“, kuid samal ajal „elavad nad uues ajajärgus – tegelikult tähistavad nad sel aastal oma iseseisvuse 25. aastapäeva, olles elanud suurema osa 20. sajandist Nõukogude režiimi all.“

Sellises olukorras on „Katoliku Kirik kutsutud olema kohal, olema lähedal, eriti heategevuses ja inimarengus, ning ta soovib seda teha koos teiste kirikute ja kristlike kogukondadega ning dialoogis teiste usuliste kogukondadega, olles kindel, et Jumal on kõikide Isa ning me kõik oleme vennad ja õed“.

Pärast kommunistliku diktatuuri viitkümmet aastat on usk Eestis küll uuesti sündinud, kuid ikka veel on palju teha. Paavst Franciscuse visiidi moto „Mu süda, ärka üles!“ on võetud eesti vaimulikust laulust, mille on kirjutanud helilooja Cyrillus Kreek (1889-1962). Nagu on selgitanud piiskop Philippe Jourdan: „Kui Johannes Paulus II kakskümmend viis aastat tagasi Eestit külastas, oli taasiseseisvumisest möödunud kaks aastat ning tema sõnum meie riigile, nagu ka teistele Ida-Euroopa riikidele, oli: „Ärge kartke!“ Neil aastatel oli Eesti riik nagu haige inimene, kes on äsja ärganud koomast ning teeb oma esimesi ebakindlaid samme, kuid kellel on suured ootused rahu, Euroopa ühtsuse ja suurte ideaalide järele, võib-olla ka ootus materiaalsete asjade järele, kuid igal juhul suur lootus. Kakskümmend viis aastat hiljem on riik ja ühiskond stabiilsemad, nad on leidnud oma koha Euroopas ja maailmas, kuid suured ideaalid on justkui unne suikunud. Seda võib näha ka Euroopas, Euroopa projekti ideaali puhul või selles, et maailma rahu lootus, mida kuulutas külma sõja lõpp, on tasapisi hääbunud. Me nägime materialismi tulekut. Kuigi Eesti ühiskond on jõudnud heale materiaalse kindluse tasemele, on tänapäeval puudu vaimsest kindlusest. Seepärast on meil vaja tugevat häält, mis ütleks meile: „Ärka üles, mu süda! Ärka üles, mu hing!“