Mis on katoliku Kirik?

Katoliku Kirik – see on Kristuse müsteeriumi jätk, tema Müstiline Ihu, Jumala ja kõigi inimeste sisemise osaduse märk ja vahend. Kirikut valmistati ja kujundati ette Vana Lepingu (Vana Testamendi) valitud rahva ajaloos ning seda tahtis ja selle rajas Jeesus Kristus, kui aeg oli täis saanud (ja seda eelkõige oma paasamüsteeriumis ehk kannatuses, surmas ja ülestõusmises). Kirik ilmutati seeläbi, et saadeti Püha Vaim, kes annab Talle väe täita Jumala antud missiooni kuulutada Head Sõnumit, õpetada rahvaid ning teha paljud inimesed Kristuse jüngriteks (Mk 16:15–18). Kirik jõuab täiuslikkusse aegade lõpul (kui Kristus naaseb auhiilguses), mil kõik need, kes on lunastatud, kogutakse koos Jumal Isaga kokku ühte üleüldisesse Kirikusse.

Kirikul kui pääsemise müsteeriumil (dünaamilisel reaalsusel) ei ole ega saagi olla otseses mõttes ammendavat definitsiooni. Selle asemel kasutatakse küllalt erinevaid ümberütlemisi ja kirjeldusi, mis kõik jäävad ainult osaliselt katvaks, mingit toimet kirjeldavaks või kujundlikuks: näiteks määratleb kanooniline õigus Kirikut kui inimeste kogukonda, kes kuulutavad ühte ja sama usku ja oma kuulumist sellesse kogukonda ristimise läbi; liturgika –kui liturgiliselt Jumalat kummardama kogunevat kogukonda; ilmaliku valitsuse seisukohast määratletakse teda ilmaliku kogukonna taolisena, sest ta kasutab sellele väga sarnaseid seadusi, reegleid, institutsioone ja tehnikaid. Kuid siiski ei saa mõnd piibli- ja teoloogiamõistet mitte kuidagi ilmalikuks muuta – sellised on Kristuse Müstiline Ihu, Püha Vaimu Tempel, Kristuse järgijad, Jumala Rahvas, uskujate kogukond.

Kirik sündis uue ja lõpliku lepinguga, mis sõlmiti Vana Testamendi lepingute eeskujul Jeesuse Kristuse kaudu Jumala ja kõigi inimeste vahel. Kiriku olemasolu algas Kristuse paasamüsteeriumis, kes sellega viis täide Jumal Isa tahte (vt Ef 1: 3-11). Kirik on ehitatud apostlite ja prohvetite alusele ja tema nurgakivi on Kristus Jeesus ise“ (vt Ef 2:20) ning sellest on ta saanud oma institutsionaalse (hierarhilis-karismaatilise) struktuuri, „uued“ käsud (vt „Mäejutlus“, Mt 5–7; 22:34–40), seitse sakramenti ning Püha Vaimu püsiva abi ja väe.

Püha Paulus määratleb Kirikut kui Jumala rahva kogukonda, Kristuse Müstilist Ihu (vt 1 Kr 12:12–31), Püha Vaimu templit (vt 1 Kr 3:16). Kiriku on ellu kutsunud Jumala sõna, lunastanud Jeesuse Kristuse veri, ta elab Kristuse paasamüsteeriumist ning lõppeesmärk, mille poole ta suundub (eshatoloogiline dimensioon), on igavene elu Jumalaga. Kiriku tõeluse kirjeldamiseks kasutab püha Paulus veel teisigi mõisteid: „Jumala põllumaa, Jumala hoone“ (1 Kr 3:9), Jumala tempel (1 Kr 3:5–17). Selles seoses on Kirik Jumala toimimine, viis, millega Ta on isiklikus läbikäimises oma rahvaga; rajatis, milles Jumal on oma Pühas Vaimus kohal (vt 2 Kr 6:16). Kirik saab osa Püha Vaimu pühadusest ning on dünaamiline ja elav tegelikkus, mis pidevalt kasvab ja mida pidevalt täiustavad Jumala sõna kuulutamine, sakramendid, karismad ja Kiriku ametite teenistus. Püha Pauluse kirjades näidatakse Kirikut Jumala hoonena, mis ehitatakse apostlite pärimusele ustavana püsimisele.

Nikaia usutunnistuse („usutunnistus“ – selle kokkuvõte, mida usume) järgi on katoliku Kirik üks (tunnistab üht usku, on sündinud ühest ristimisest, moodustab ühe Ihu), püha (Kiriku looja on Pühim Jumal, Kristus on Kiriku pea ja andis enda, et muuta Kirik pühaks), katoliiklik (kuulutab usu täiust, on lähetatud kõigi rahvaste juurde, hõlmab kõiki ajastuid) ja apostellik (Kristus juhib Kirikut apostlite kaudu, kelle pea on püha Peetrus ning kes on kohal oma järeltulijates – paavstis ja piiskoppide kolleegiumis). Tänu nendele omavahel lahutamatult läbipõimunud omadustele „püsib (subsistit) ainus Kristuse Kirik (…), mis on selles maailmas seatud ja korraldatud ühiskonnana, katoliku Kirikus“ (vrd Katoliku Kiriku Katekismus, 816). Kirik on lähetatud kõigi riikide, rahvaste, kultuuride ja aegade juurde ning on avatud dialoogiks, et kuulutada Jumala sõna, et tuua (eriti sakramentide kaudu) kohale Kristuse elu päästesündmused, nii et kõik inimesed võiksid jõuda tõeni ja saada päästetud. Katoliku Kirik on usu, lootuse ja armastuse kogukond, mille Jeesus Kristus on kujundanud nähtavaks organismiks ja mida Püha Vaimu vägi pidevalt elavaks teeb. Sellesse kogukonda kuuluvad nii need, kes on alles maa peal oma palverännakul, surnud, keda puhastatakse puhastustules, kui ka õndsad, kes on juba Taevas.

Katoliku Kirik on niihästi inimlik kui ka jumalik, ta on nähtav organisatsioon, kuid samas kuulub tema juurde nähtamatu vaimne reaalsus. Selliselt lähtekohalt peabki vaatama Kiriku hierarhilist-karismaatilist ülesehitust. Jumala tahtest rajatuna on tal objektiivsed elemendid: õpetus, moraalikoodeks, sakramendid (katoliku Kirikus on seitse sakramenti), liturgia, kirikuelu era- ja ühisvormid. Kogu ajaloo kestel toob ta pidevalt maailma Kristuse päästetoimeid ega sõltu kuidagi subjektiivsetest asjaoludest, ideoloogiatest või parajasti valitsevast moest. Tõesti, Kirik ongi seotud Kristuse lunastusteoga – ta on Kristuse kokkusaamine inimesega, kes on Pühast Vaimust inspireerituna teinud otsuse Ta vastu võtta. Kui aga institutsionaalne ühtsuspõhimõte puuduks, võiks see kaasa tuua väga palju kirikuid (kirikuid võiks sündida nii palju, kui on pöördumise, sisemise religioosse kogemuse ja Jumala armu inspiratsioon akte).

Juhtimaks Kirikut läbi inimajaloo sajandite, on Kristus terviku hüvanguks rajanud mitmeid ameteid. Apostlite kolleegium eesotsas püha Peetruse kui peaga kuulub katoliku Kiriku põhistruktuuri ja on põhialuseks kõigile, kes usuvad Kristusesse (vt Ef 2:20). Kaheteistkümne apostli ameti ja püha Peetruse primaadi kehtestas Kristus ise (vt Mt 16:18–19; Jh 20:21–23) ja see kestab ajaloos edasi nende järeltulijates (piiskoppides eesotsas paavstiga, kes on nende pea ning ühtlasi kogu Kiriku ühtsuse märk ja printsiip). On ka abistavad ametid nagu preestriamet (preestrid) ja diakoniamet (diakonid), mis teevad koostööd piiskoppidega ja abistavad neid nende teenistuses. Ilmikud moodustavad koos hierarhiaga ühe Kiriku kui Jumala rahva ning neid ei saa teineteisele vastandada nii nagu mõnikord võib ilmalikus ühiskonnas näha pinget ühiskonna ja riigivõimu vahel. Katoliku Kiriku ellu kuuluvad kahtlemata ka pühendunud inimesed (need, kes pühendavad oma elu Jumalale evangeelsete tõotuste kaudu), ehkki nad ei kuulu tema hierarhilisse struktuuri.

Tuleb märkida, et ametid ja karismad on ühe ja sama katoliku Kiriku teineteist täiendav tegelikkus. Karismad on Jumala armud, mida antakse inimestele üksikult või ühiselt ja mis teenivad tervet Kirikut. Nende hulgas on martyria (tunnistuse andmine), diakonia (teenimine) ja leiturgia (Jumala teenimine, sakramendid). Ei ole õige väita, et Kirikut peaks kujundama ainuüksi karismad. Selline suhtumine eitab nende mõtet ning seeläbi kaoks see, mis Kirik tegelikult on. Kui mingi kirik püüab olla ainult karismaatiline, siis võib juhtuda, et jõutakse irratsionaalsusesse, tundekogemusse või isegi religioossesse pettekujutelma. Kristuse Kirik ei põhine mitte ainult karismadel, vaid eelkõige ametitel paavsti primaadi all, mis on kogu Kiriku jaoks niihästi ühtsuse kui ka armastuse märk ja alusprintsiip.

Katoliku Kirik on Kristuse missiooni jätkumine: „Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid“ (Jh 20:21–23). Oma missiooni täidab ta kolmel viisil. Kirik on prohvetlik – ta kuulutab head sõnumit päästest. Kirik on kuninglik – ta õpetab, kuidas Jumalat ja kaasinimesi teenides iseenda üle valitseda. Ja Kirik on preesterlik – ta ühendab enda Kristuse ühekordse ja alalise ohverdusega ning teostab seda, ta muudab inimesed sakramentide abil pühaks ning kutsub kõiki üles ohverdama koos Kristusega Jumal Isale iseennast, oma igapäevaelu ja kogu maailma.

Katoliku Kirik on üks ja üleüldine, kuid koosneb ometi üksikutest kirikutest, mis on osaduses Rooma Kirikuga, kellele kuulub „eesistumine armastuses“ (Antiookia püha Ignatius). Need osakirikud kasutavad küll omaenda teoloogilist ja vaimset pärimust, liturgiat ja kirikukorda, kuid väljendavad ometi ühtekuuluvust, tunnistades üht ja sama apostellikku usku, võttes osa samast jumalateenimisest, eelkõige vahendades seitset sakramenti, austades Neitsi Maarjat Jumala (Jeesuse Kristuse) emana ning tunnistades Rooma piiskopi – paavsti juhitava piiskoppide kolleegiumi ülimuslikkust. Kõik osakirikud on ühtsuse sidemega ühendatud omavahel ja paavstiga. Iga katoliku Kiriku liige kuulub ristimise läbi niihästi sellesse Kirikusse kui tervikusse kui ka mingisse osakirikusse, mille konkreetne väljendus on iga piiskopkond.

Katoliku Kiriku hulka kuuluvad Rooma-Katoliku Kirik, mida kutsutakse ka ladina kirikuks, ja Ida-Katoliku Kirik (idariituse katoliiklased), mis on osaduses Rooma piiskopiga ja hoiavad ühtsust usku ja kirikukorda puudutavates asjades. Katoliku Kirik on suurim kristlik kirik ja tal on rohkem kui 1,29 miljardit liiget (L’Annuario Pontificio 2017). Enamik katoliiklasi (rohkem kui üks miljard) kuulub Rooma-Katoliku Kirikusse, kuid on olemas ka kakskümmend kolm ida-katoliku kirikut ja neil on 17,3 miljonit liiget (Ida-Katoliku Kiriku statistika 2010). Ida-katoliku kirikuid rühmitatakse nende riituste järgi ning nõnda on olemas aleksandria, armeenia, bütsantsi, idasüüria ja läänesüüria riituse kirikud.

Katoliku Kiriku Katekismus rõhutab, et kõik, kes „usus ristimise läbi saavad õigeksmõistmise, liidetakse Kristusega“ (KKK 818) ning seepärast kutsuvad katoliiklased neid kristlasteks ja tunnistavad oma vendadeks ja õdedeks Kristuses. Lisaks leidub hulgaliselt pühitsuse ja tõe elemente nagu Jumalasõna, elu armus, usk, lootus, armastus ja Püha Vaimu annid ka väljaspool katoliku Kiriku nähtavaid piire. (Ehkki mistahes denominatsiooni kristlased on ristimise läbi katoliiklaste vennad ja õed Kristuses, on neile eriti lähedased ja kallid ortodoksi kirkud, sest need on alal hoidnud apostelliku järjepidevuse ja seitse sakramenti.) Katekismusest loeme edasi: „Püha Vaim kasutab neid kirikuid ja kiriklikke ühendusi õndsakssaamise vahenditena, mille vägi lähtub Kristuse poolt katoliku Kiriku kätte usaldatud armu ja tõe küllusest. Kõik need varad pärinevad Kristuselt, juhatavad Tema juurde ja suunavad iseenesest „katoliiklikule ühtsusele“.“ (KKK 819).