Kes on paavst?

Paavst (ladina keeles papa – „isa“) on Rooma piiskop, püha apostel Peetruse järglane ja Kristuse Kiriku pea (selle tiitli võttis kasutusele püha Leo Suur). Paavstiametile viitamiseks kasutatakse mitmeid erinevaid tiitleid, mis selgitavad selle erinevaid tahke. Tuntuimad neist on servus servorum Dei (Jumala sulaste sulane – võttis kasutusele püha Gregorius Suur), summus pontifex või pontifex maximus (Suurim sillaehitaja – tiitel, mida kasutavad kirikukogud), pastor ecclesiae (Kiriku karjane), Püha Isa (katoliku Kiriku pöördumisvormel), Tema Pühadus (kasutatakse diplomaatias, väljendab aupaklikkust paavsti ameti vastu ja rõhutab tema moraalset autoriteeti), Lääne Patriarh (kasutatakse idakirikutes), Jeesuse Kristuse vikaar, Vatikani Linnriigi suverään.

Paavst on püha apostel Peetruse järglasena oma primaadiametis (ladina keeles primus – „esimene“) piiskoppide kolleegiumi pea (piiskoppide kolleegium – kõik need piiskopid, kes tunnistavad paavsti primaadiametit ja on temaga osaduses) ja tal on Kirikus täielik, ülim ning kõikehõlmav meelevald. Selles seoses on tal ka eksimatuse karisma usu- ja kõlblusküsimustes ning ta on nii piiskoppide kui ka ustavate ühtsuse alatine ning nähtav printsiip ja alus (vt Lumen Gentium, 23). Primaadiametit, mis on Kiriku ühtsuse allikas ja tagatis, antakse edasi niinimetatud „apostelliku järjepidevusega (suktsessiooniga)“, mis teeb igast paavstist püha apostel Peetruse järglase (seega on praegune paavst Franciscus püha apostel Peetruse 266. järglane).

Paavsti primaadi doktriin tuleneb esmajoones esikohast apostlite seas, mille Jeesus Kristus Matteuse evangeeliumi (16:16–19) järgi pühale Peetrusele andis: „Jeesus vastas talle: (…) Ja mina ütlen sulle: Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma kiriku [kreeka keeles ekklesia], ja põrgu väravad ei saa sellest võitu. Ma annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas.“ Johannes evangeeliumist (21:15–17) loeme: „Kui nad nüüd olid einet võtnud, ütles Jeesus Siimon Peetrusele: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?“ Peetrus ütles talle: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.“ Jeesus ütles talle: „Sööda mu tallesid!“ (…) „Hoia mu lambaid kui karjane!“ (…) „Sööda mu lambaid!““

Kristuse sõnadest tuleneb see olemuslik side, mis valitseb püha Peetruse (ja paavstide kui tema järglaste) primaadiameti ning Kiriku loomuse ja hierarhilise ülesehituse vahel – primaadiamet on Kiriku alaline „varustus“ (põhiosis). Iga paavst on püha Peetruse ametijärglane Rooma piiskopitoolil, kus esimene apostlite seas elas ja märtrisurma leidis. Seda tõde on Kirikus alati teadvustatud, kuid ametliku vormistuse on see õpetus saanud alles viimastel sajanditel. Kõnealuse doktriini tähtsamaid komponente on selle rõhutamine, et paavstil on täielik ja ülim meelevald kogu üleilmses Kirikus ning see sisaldab niihästi kogu võimu usu- ja moraaliküsimustes kui ka Kiriku korra ja halduse üle – see ongi paavsti religioosne võim.

Vatikani II kirikukogu arendas edasi ja süvendas Kiriku õpetust püha Peetruse ja tema paavstidest järglaste missiooni ja rolli kohta, rõhutades muuhulgas teenimisvaimu ning armastusest ja tõest tunnistuse andmist. Sellises sõnastuses väljendab paavsti religioosne võim selgemalt Kristuse enda missiooni ja teenimist, kes „ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest“ (Mt 20:28). Nõnda ei teeni paavst, kes on Kristuse nähtav vikaar maa peal, mitte ainult Kiriku inimesi, vaid see teenimine ulatub ka teiste religioonide ja kogu inimkonnani kõigi hüvanguks, et juhtida kogu inimpere pääsemisele.

Paavsti teenistusega on lähedalt seotud eksimatuse karisma usu- ja moraaliküsimustes. See on and ja eriline arm Pühalt Vaimult, kes sel viisil kannab hoolt, et sajandite jooksul Jumala poolt ilmutatud tõde püsiks vaba vigadest. Eksimatuse karisma hõlmab eriliselt paavstiametit ja piiskoppide kolleegiumi, aga ta käib ka kogu Kiriku kohta (see on niinimetatud sensus fidei – „usutaju“). Piiskopid, kes on apostlite (apostlite kolleegiumi) järglased, moodustavad kolleegiumi, mis on alati saanud väljenduse sinoditel ja eriti kirikukogudel. Kõik sinoditel ja kirikukogudel tehtud otsused vajavad paavsti heakskiitu, kuid teisalt tuleb neid tunnustada ja täide viia ka osakirikutel.

Paavst on Rooma piiskopkonna piiskop ja samal ajal Vatikani Linnriigi (mis on Rooma linna sees asuv 1929. aastal asutatud iseseisev riik) suverään. See on maailma väikseim riik, mille pindala on 44 hektarit ja kus on umbes 1000 elanikku. Vatikani Linnriik erineb Pühast Toolist, mis on paavsti vaimne ja pastoraalne haldusala, mida suurel määral haldab Rooma kuuria (Püha Tooli administratsioon, mis vastab riigivalitsusele). Vatikani Linnriik on üks väheseid riike, mida tunnustavad kõik riigid maailmas. See tagab Pühale Toolile ajaliku õigusemõistmise ja iseseisvuse.