Katoliku kiriku ajalugu Eestis

Kas esimesed kristlased jõudsid Eestisse idast, läänest või lõunast, on ikka veel peidus ajaloohämaruses. Kuid on üsna selge, et tänapäevase Eesti ala ja selle elanike süstemaatilist ristiusustamist alustas katoliku Kirik 13. sajandi esimestel aastatel Balti ristisõja (1171–1225) käigus. 1202. aastal rajas Riia linna asutaja, piiskop Albert templirüütlite eeskujul Mõõgavendade ordu (Fratres militiae Christi), mille eesmärk oli uued alad ja nende elanikud kristlikku maailma „integreerida“. 1227. aastaks oli praegune Eesti ala ristiusustatud;1215. aastast peale on see kandnud Maarjamaa nime, mille andis talle paavst Innocentius III. Järgmiste sajandite jooksul sai Maarjamaa vähemalt eestlaste enda jaoks Eesti sünonüümiks, kuigi tihti ei seostatud seda nime tema kristliku taustaga.

Sõjaline ristiusustamine jättis oma jälje eesti ajalookirjutusse ning mõiste „usu toomine tule ja mõõgaga“ on saanud stereotüübiks, mida on võimendanud 1930. aastatel ja nõukogude ajal kirjutatud ajaloolised seiklusjutud. Mõõgavennad ei olnud ainus sõjaline jõud, mis siin tegutses. Taani ja Rootsi kuningriigid andsid oma panuse ristiusustamisele, territooriumide jaotamisele ja nende liitmisele Euroopa kultuuri- ja majandusruumiga. Erinevate huvigruppide tugevust näitab see, et Lõuna-Eesti piiskopkond ja Eesti saared allusid Riia peapiiskopile, Põhja-Eesti piiskopkond aga Lundi peapiiskopile. Balti ristisõda, mida juhtis Riia piiskop Albert, on kajastatud ainulaadses ajalooürikus, 13. sajandist pärinevas Henriku Liivimaa kroonikas.

Olulist rolli Eesti ristiusustamisel mängisid religioossed ordud, eelkõige tsistertslased ja dominiiklased. Praegu on raske hinnata, kui kiiresti eestlaste esivanemad ristiusu omaks võtsid, kuid on teada, et 15. sajandi lõpuks kandsid inimesed valdavalt kristlikku päritolu nimesid. Kui reformatsioon 16. sajandi alguses Eestimaale ja Liivimaale jõudis, oli siin juba enam kui sada kirikut ja kaksteist kloostrit. Katoliku Kiriku olulisus vähenes reformatsiooni käigus. Kui Eesti Rootsi kuningriigi võimu alla läks, keelati siin katoliku Kiriku tegevus. Erandiks oli Lõuna-Eesti, mis kuulus aastatel 1559–1645 katoliiklikule Poola kuningriigile. Rekatoliseerimise käigus avati Tartus jesuiitide kolleegium.

Kui Eestist sai Vene keisririigi osa, tühistati kõik katoliku Kirikut puudutavad piirangud, kuid selleks ajaks oli katoliku Kirikust saanud rahvusvähemuste kirik.

Pärast iseseisvuse saavutamist 1918. aastal moodustati neljast Eestis tegutsevast katoliku kogudusest iseseisev administratiivüksus, mis kuni 1924. aastani kuulus Riia piiskopkonda. Oluline sündmus Eesti katoliku Kiriku jaoks oli Eesti Apostelliku Administratuuri loomine 1924. aastal. Esimene apostellik administraator oli peapiiskop Antonio Zecchini, kes oli Riias resideeruv paavsti nuntsius. Teine apostellik administraator, jesuiit Eduard Profittlich, kes hakkas korraldama kohaliku koguduse tööd, sai õigustatult tuntuks. Tema ajal kasvas koguduste arv kümneni ja preestrite arv neljateistkümneni. Kirik rajas Narva oma lasteaia ja Tallinna poiste internaatkooli, andis välja eestikeelse „Katoliku usu katekismuse“ (1931) ning hakkas välja andma ajakirja Kiriku Elu (1933) ja selle lisa, kvartaliajakirja Ühine Kirik (1935). Siiski jäi katoliku Kirik rahvusvähemuste, peamiselt poolakate kirikuks. Nii nagu ortodoksi kirikut on alati kutsutud „vene kirikuks“ ja luteri kirikut „saksa kirikuks“, kutsuti katoliku kirikut „poola kirikuks“. Eesti Vabariik ja Vatikan rajasid diplomaatiliselt suhted 1933. aastal.

Nõukogude okupatsiooni mõju katoliku Kirikule nagu teistelegi religioossetele kogukondadele Eestis oli laastav. 1941. aasta juunis sai Eduard Profittlich süüdistuse spionaažis, ta arreteeriti ja küüditati Venemaale, kus ta suri järgmisel aastal, enne surmaotsuse täideviimist. Lühike saksa okupatsioon aastatel 194 –1944 lõpetas katoliku Kiriku represseerimise, kuid Kirik pidi oma tegevust jätkama sõjaoludes. Kui Nõukogude sõjavägi 1944. aastal taas Eestis võimu enda kätte võttis, jätkusid katoliku Kiriku kannatused: kiriklikele tegevustele seati piirangud, preestritest oli puudus, väljaspool Tallinna ja Tartut olevad kirikud hävitati.

Katoliku Kiriku jaoks mängis olulist rolli Läti preester Mikelis Krumpans, kes tuli Eestisse teenima 1952. aastal. Oma vähesele eesti keele oskusele vaatamata oli ta aastatel 1977–1987 ainus preester Eestis. Nõukogude ajal tegutses ainult kaks kogudust, üks Tallinnas ja teine Tartus. Nagu varemgi, oli katoliku Kirik peamiselt rahvusvähemuste – leedukate ja poolakate – kirik.

Eestlaste tähelepanu hakkas katoliku Kirik püüdma 1970. aastatel, ajal, mil tärkas huvi lääne keskaegse vaimuliku muusika vastu. Keskaegne kirik oma müstiliste aspektidega, katoliku Kiriku pikk traditsioon (sealhulgas selle kultuuripärand) ja kahtlemata ka katoliku Kirikuga seotud müstiline atmosfäär, mis erines maisest muljest, mille jättis luteri kirik, moodustasid koosluse, mis tõmbas ligi hulga inimesi.

Sel ajal liitus kohaliku katoliku kogudusega ka eestlasi. Ebaproportsionaalselt suure osa sellest kogukonnast moodustasid intellektuaalid ja kunstiinimesed, kes olid tegevad kohalikus kultuurielus. Eesti kultuuriloolase ja preestri Vello Salo järgi liitus aastatel 1975–1990 katoliku kirikuga umbes 200 täiskasvanut. On huvitav, et samal ajal hakkas hulk nooremaid luterlasi katoliku traditsiooni vastu huvi tundma. Sellele ajajärgule on iseloomulikud ka tihedad kontaktid Leedu katoliku preestritega, kellelt inimesed vaimulikku juhendamist otsisid. 1970. ja 1980. aastatel oli Leedu eesti katoliiklaste jaoks ka palverännakute sihtkoht.

Katoliku Kiriku olukord muutus 1980.–1990. aastate vahetusel aset leidnud vaimuelu taaselustumise käigus. 1980. aastate teisel poolel oli kohalikul kogukonnal esimest korda ajaloos kaks Eesti päritolu preestrit. Kirik andis kord kuus välja ajakirja Kiriku Elu, asutati uusi kogudusi, Tartus avati katoliiklik lasteaed ja kool ning Kirik sai oma apostelliku administraatori, kes resideerus Vilniuses. Diplomaatilised suhted Eesti Vabariigi ja Püha Tooli vahel taastati 1991. aastal. Paavst Johannes Paulus II Tallinna visiit 1993. aastal oli väga oluline nii kohaliku katoliku kogukonna kui ka kogu Eesti jaoks. 2005. aastal pühitseti Eesti Apostelliku Administratuuri piiskopiks isa Philippe Jourdan, kellest sai esimene siin resideeruv piiskop pärast 1941. aastat.

Praegu tegutseb Eestis üheksa katoliku kogudust, lisaks neile ka Ukraina Kreeka-Katoliku kogudus. Esindatud on püha Birgitta ordu ning veel neli ordut ja kongregatsiooni. Tänapäeva Eesti tuntuim katoliku Kiriku institutsioon on kahtlemata Pirita klooster. 1407. aastal ehitatud Püha Birgitta klooster põletati maha Liivi sõja käigus 1577. aastal, kuid selle suurejoonelised varemed on saanud Pirita linnaosa sümboliks. 2001. aastal ehitati vana kloostri varemete kõrvale uus klooster ning pärast rohkem kui neljasaja aasta pikkust pausi naasis siia püha Birgitta ordu. Esimene Opus Dei keskus avati Tallinnas 1996. aastal. Neokatehumenaalne Tee saabus 1997. aastal ning 2014. aastal alustas tegevust seminar „Redemptoris Mater“. 2017. aastal algas märtrina surnud piiskop Eduard Profittlichi kanoniseerimisprotsess.

Praegu on Rooma-Katoliku Kirikul Eestis tema enda statistika kohaselt ligikaudu 6000 liiget, mis moodustab umbes 0,5 % Eesti elanikkonnast. Kogudusi teenib 13 preestrit, kellest vaid üks on eestlane. Preestrid, kes on pärit traditsiooniliselt katoliiklikest maadest, on kaasa toonud uusi elemente, mis vormivad nüüd kasvava ja muutuva katoliku Kiriku nägu Eestis.