Valgusekandjad

Missa oli läbi.
Päikesenooled üritasid kogunevaid pilvi auklikuks rebida kuid ilm oli korraga kiiresti jahenema hakanud.
Seisin tühjaks voolanud Vabaduse platsil ja ootasin lõpulaulu. Kergus vaimus ja kehas rääkis selget keelt: oli juhtunud midagi erakordset.
“Ma tänan sind…” ja siis tuli minna. Sõita Eesti teise serva Lämmijärve veerde läbi täiskuise öö…
Pöörasin ümber oma juba laiali lagunenud katoliiklaste tsoonis ja nägin midagi ootamatut: valgusest õhetavate nägudega kümned ja kümned inimesed seisid, pigem hõljusid, Jaani kiriku ees ja ei kavatsenudki lahkuda. Valgus, mille alge ei kao meist kunagi, võib varjuda argipäeva taha kuid sel hetkel oli plats seda täis.
Rebisin end lahti lummusest, sest mind oodati ja tänava äärde jõudes tundsin kuidas midagi olulist jääb maha. Kinnitasin hinges ja mälus nii missa kui valguseelamuse ja tundsin end korraga otsata rikkana.

Deivi Org