Paavst Johannes Paulus II tervituskõne pärast püha Missat Tallinna Raekoja platsil

„Isiku ja rahvaste austamise läbi saab Euroopa ajaloos alguse uus ajajärk“

Ma tahaksin teha kokkuvõtte sellest pastoraalvisiidist, mille Jumalik Ettehooldus on võimaldanud mul teha Leetu, Lätisse ja Eestisse. Olen liigutatud, et saan viibida sellele maal, selles linnas, ja pühitseda seda Armulauasakramenti Eesti pealinna Tallinna südames. Me peame tänama Kõigeväelist Jumalat, et ta on lasknud meile osaks saada niisuguse külaskäigu, paavsti visiidi. Mõned aastat tagasi oleks see olnud võimatu; täna on see reaalsus.

Me peame nägema Jumaliku Ettehooldusena neid muudatusi Euroopas, mille tunnistajateks me oleme võinud olla ning mis on toonud kaasa sõltumatuse ka Balti riikidele. Just niisugusest geograafilisest ja ajaloolisest aspektist tuleb vaadelda kogu meie kontinenti. On purunenud kahe suure bloki loogika, mis rajati Jaltas, mistõttu maad, rahvad ja riigid on saanud vabadeks, sõltumatuteks ja taastanud oma suveräänsuse. Ma õnnitlen teid taastatud iseseisvuse puhul, mis väljendub teie presidendis, teie parlamendis ja demokraatlikule riigile omases ühiskondlikus korras.

Vaadates sellest Euroopa osast üle kõikide Euroopa maade, läänest itta, Atlandi ookeanist Uraalideni, tuleb meil taas kinnitada neid fundamentaalseid õigusi, mis lubavad isikutel, ühiskondadel, rahvastel elada rahus ja austada vastastikku teineteise õigusi. Inimisiku õigused, ja samuti rahvaste õigused, on tsiviliseeritud kristliku demokraatliku euroopaliku inimühiskonna vundament.

Seepärast tunduvad väga asjakohasena need sõnad, mille üle me juba mõtlesime jutluses, tänase missa sõnaliturgias. Me peame üksteist vastu võtma, sest Kristus on meid vastu võtnud. Me peame üksteist inimestevahelistes suhetes vastu võtma. Sest teatud mõttes taanduvad need suhted inimisiku õiguste austamisele. Vastastikune vastuvõtmine rahvaste- ja riikidevahelistes suhetes väljendub vastastikuselt üksteise õiguste tunnustamises. Seega on kogu inimlik kooselu taandatav kahele õiguskorrale – isikute õigustele ja rahvaste õigustele.

Üksteist vastu võtta tähendab austada teiste õigusi eri rahvaste kontekstis. Suurtel rahvastel ja väikestel rahvastel peab olema õigus kogeda ühesugust austust oma õiguste suhtes. Kui niisugune vastastikune austus puudub, on meil oht tagasi jõuda sinna, kust me oleme äsja eemaldunud, sest meie sajand on andnud tunnistust, kuidas võidakse inimeste ja rahvaste õigusi maha tallata. Kui me tahame astuda uude Euroopasse, mis on õiglane, traditsioone austav, ka kristlik, kristlikelt juurtelt kasvav, siis peame neid kahte õiguskorda sügavalt vaagima: isikute õigusi ja rahvaste õigusi.

Meil on veel hästi meeles see traagiline periood käesoleva sajandi Euroopa ajaloos, kui kõik olid valmis teiste vabadust ja õigusi jõuga maha tallama. See oli hirmu ja ähvarduste aeg; aeg, mil domineeris jõuga ülemvõimu saavutamise printsiip.

Nüüd me tahame minna uude ajajärku. Pärast selle sajandi kogemusi, aastakümneid kestnud inimlikke, isiklikke ja rahvuslikke kannatusi, tahame astuda vastastikuse austuse ajajärku, kus ka suured väikesi austavad. Tuleb austada kõiki. Kõige väiksematel on eriti vaja, et nende suveräänseid õigusi austataks. Ei tohi pääseda maksvusele hirm ja ähvardused, kui mõni on teistest tugevam ja suurem. Suuremad ja tugevamad mitte ainult et ei tohi tekitada hirmu ja ohutunnet väiksemates, nad peavad ka garanteerima üksteise õiguste täieliku austamise.

Niisugused on minu mõtted pärast külaskäiku kolmele Baltimaale, alates Leedust, jätkates Läti ja lõpetades Eestiga. Ma tahan – tänades Jumalikku Ettehooldust teie taastatud iseseisvuse, sõltumatuse ja vabaduse eest – paluda suure Euroopa pere kõigil vendadel leida need rahvusvahelised võimalused, mis kindlustaksid õiglase korra meie kontinendil.

Ma palun seda Kõigeväeliselt Jumalalt, ma palun seda Kristuselt tema ema Maarja kaudu, aga ma palun seda ka inim-instantsidelt, Euroopa institutsioonidelt ja eelkõige eurooplastelt endilt, Euroopa rahvastelt ja valitsuselt. See on meie kontinendi ühine hüve, mida ei tohi hävitada.

Püha Missa ajal me palvetasime ja eelkõige kuulasime Kristuse Sõna: „Oma rahu ma jätan teile.“ Lõpetades külaskäigu Tallinna, tahan ma soovida seda rahu, mis tuleb Kristuselt, teile kõigile, vennad ja õed Leedus, Lätis ja Eestis. Kirik tahab olla inimese, inimisiku, ühiskondade, rahvaste, kogu inimkonna teener; ja paavsti kutsutakse Jumala sulaste sulaseks. Jätkakem siis seda teenimist Peetruse ja Kristuse müsteeriumis oma kontinendi ja kogu maailma ees.

Armsad vennad ja õed, selle maa pealinna Tallinna ja ka kõigi teiste linnade pojad ja tütred! Ma annan end ka teie eestpalvete hoolde. Et realiseerida niisugust rahuprogrammi meie kontinendil, on vaja palju palvetada, sest see, mis on tõeliselt hea, ei teostu ainult inimese jõul: „Ilma minuta te ei suuda midagi.“ Meie kontinendil ja kogu maailmas on vaja palju palvetada. Seda on vaja, sest rahu Euroopas on hädaohus. Me näeme seda eelkõige Balkanimaades. Muundugu see sõda ometi rahuks.

Mu armsad, ma soovin teile Jumala, Kõigeväelise Isa kõiki hüvesid tema Poja Jeesuse Kristuse, meie Lunastaja läbi Püha Vaimu väes.

Aamen.