Paavst Johannes Paulus II sõnum eesti intellektuaalidele, üle antud kohtumisel presidendi lossis

 „Inimese teenimine – kiriku ja kultuuri uue sõpruse kokkupuutepunkt“

Kultuuri- ja teaduseinimesed Eestis!

Käesoleva lühikülaskäiguga Tallinna on mul meeldiv võimalus tervitada südamlikult igaüht teie seast ja avaldada teile suurt tunnustust selle kõrge taseme eest, millega te igaüks oma erialal teenite; ma loodan, et te olete valmis jagama minuga mõtisklusi, mida teile pakun sõpruse märgina ning mis on ühtlasi ettepanekuks uuendada Kiriku ja kultuurimaailma vahelist koostööd teie riigis.

Viimastel aastatel oleme me elanud läbi ajastumõõtmelisi muutusi, mis puudutavad otseselt ka teie isamaad. Langenud on poliitilis-ideoloogiline režiim, mis arvas, et võib pakkuda otsustava ja lõpliku lahenduse kõigile inimkonna vajadustele. Tegelikult kujunes see totalitaarseks suletud süsteemiks, mis ei kõhelnud inimese põhiliste õiguste – eelkõige mõttevabaduse – maha tallamise ees. Paljudel teie hulgast tuli läbi elada kirjeldamatuid kannatusi, nõueldes seda vabadust, mis on iga inimese võõrandamatu õigus, intellektuaalile aga kirgliku ja väsimatu tõeotsingu esmane eluline tingimus. Täna avaneb uus lehekülg. Selle üle võin koos teiega üksnes siiralt rõõmustada.

Pikad diktatuuriaastad võisid alandada teie rahvuslikku identiteeditunnet, kuid nad ei suutnud seda lämmatada. Rahvus elab väärtustest ja traditsioonidest, mis on juurdunud nii sügavale rahva hinge, et ta suudab vastu panna ka poliitilisele rõhumisele. Niisugust vastupanu soodustas Eestis kindlasti nende kultuuriinimeste tegevus, kes, alates vabaduse esmakordsest taastamisest selle sajandi algul, pühendusid eesti keele uurimisele – sest just keeles kajastuvad erilisel viisil teie rahva traditsioonid, kultuur ja ajalooline mälu. Tõepoolest, keel on justkui settepaik, milles säilib rahva sajandite jooksul ladestunud rikas ja mitmekesine kultuuripärand. Kuidas võiks sel puhul jätta meenutamata väljapaistva Tartu Ülikooli teeneid teie emakeele arengu uurimisel ja dokumenteerimisel? Seoses rahvusliku kultuurivara taasavastamisega väärivad samuti märkimist uuringud rahvuskultuuri ja arheoloogia alal.

Süvenemist oma kultuuri ei saa kindlasti pidada teisejärguliseks faktoriks teie rahvusliku teadvuse arengus. Keel on ju rahva kogemuste ja ühiskondlike saavutuste tähis; see on teatud mõttes rahva hinge väljendus – keel kannab tema vaimu, tundeid, võitlusi, pürgimusi. Juba keele dialektaalne üldpilt annab sageli tunnistust püüdlustest kooselu ja dialoogi poole, mis ühendab erinevused ühise kultuuri taustal ja kujundab rahva ühtsuse.

Seetõttu ei ole üllatav, et just siin Eestis, keeleuuringutele altis ja küpse teadustundlikkuse keskkonnas on välja kujunenud semiootika koolkond, mis on ka rahvusvaheliselt üldtuntud. Ajaloolis-filoloogiline lähtekoht, mis väärtustab eelkõige teatud kindla keele erisusi, ja strukturaalne lähtekoht, mis toob esmajoones esile lingvistilise fenomeni kontekste ja konstante, võivad olla – kui nad ei kaldu ideoloogilisse radikaalsusse – kaks teineteist täiendavat lähet, mis toovad esile keele mitmesuguseid semantilisi võimalusi ja on sel viisil nii identifitseerumise kui ka kommunikatsiooni vahendiks. Need mõlemad on keele põhilised väärtused, mida peab viljelema tasakaalustatud sünteesis.

Täna, kallid sõbrad, võib Eesti taas leida oma näo. Ta pöördub uuesti oma keele, oma vaimu ja oma institutsioonide poole. Aga see pöördumine toimub rahvusvahelisel foonil, mida märgistavad suured pinged, mistõttu vabaduse ja identiteeditundele peab lisanduma avatus dialoogile ja solidaarsusele – rohkem kui iialgi varem. Intellektuaalid on kutsutud tundlikult teenima niisugust ülivajalikku sünteesi. On vaja viljeleda seda, mis on eriline, unustamata seejuures seda, mis on kõigile inimestele ühine. Keel peab olema eelkõige identiteedi hoidja, aga mitte barjääride püstitaja. See kehtib esmajoones paljurahvuselistes kooslustes, kus vastastikune tunnustus ja vastuvõtlikkus ühiskonna eri gruppide keelele ja kultuurile on korrapärase ja rahumeelse kooselu oluline tingimus.

Tundub, et nii ajalugu kui ka meie tänane kultuur kutsuvad meid üles rääkima meie enda keeltes, kuid rajama samas sildu teiste keelte suunas – veelgi enam, kutsuvad tähelepanelikult kuulama ja lugema seda suurt universumi keelt, mis ühendab kõiki rahvaid pidevas ammendamatus püüdes dešifreerida selle saladus.

Niisiis – vabadus ja solidaarsus; identiteet ja dialoog. Katoliku kirik tahab koos teiste kristlastega, kes elavad ka teie maal, olla suurte ja lahutamatute väärtuste tunnistajaks.

Kirik hindab kõrgelt vabaduse väärtust ja peab seda vajalikuks mitte ainult isiku kasvamiseks ja korrastatud ühiselu arenguks, vaid ka tõelise religioosse elu kujunemiseks. Tegelikult eeldab usk juba olemuselt inimese vaba vastust, ning ei saa kunagi olla sunni vili. Teisalt ei võta meie koondumine Kristuse ümber, keda peame „teeks, tõeks ja eluks“ (Jh 14:6), meilt ära inimlike otsingute piiritut horisonti, sest saladus, millesse oleme uskunud, on alati suurem meie mõistmisvõimest, ning see kohustab meid mõtlema üha kaugemale – usule omases koordinaadistikus ja viljakas dialoogis meie aja kultuuriga.

Samas laseb usk tajuda ka inimvabaduse mõtet ja piire, näidates, et vabaduse aluseks on Jumal ja et armastuses leiab ta oma kõige autentsema realiseerumise. Seega kulgeb vabadus kristlikus mõttes mööda teed, mida märgistab tõearmastus ja solidaarsuspüüe.

Praegusel keerukal ajalootunnil, mil tuleviku piirjooned on raskesti aimatavad ja inimkonna silmapiir ei ole päriselt pilvitu, kutsuvad kõik asjaolud üles uuele sõprusele Kiriku ja kultuuri vahel. Kokkupuutepunktiks on soov teenida inimest, konkreetset inimest tema suuruses ja viletsuses, inimest, kes on võimeline nii heaks kui kurjaks, kes on saladuseks iseendale, ning kes on strukturaalselt avatud veelgi suuremale Saladusele, millel põhineb tema võõrandamatu väärikus.

Oma kahetuhandeaastase ajaloo vältel on Kirik talletanud inimeses mõõtmatult suure kogemuse. Ta on puutunud kokku inimestega igalt mandrilt ja väga erinevatest aegadest. Ta pakub neile alati evangeeliumi, vastuseks südame sügavamatele pürgimustele. Selle kuulutusega ei anna Kirik ühtegi ideoloogiat, ta annab ühe isiku – Jeesuse isiku, kelle kaudu nähtamatu ja haaramatu Jumal ise on inimesena inimeste seas maailmas kohalolev. Jeesuse kaudu ei ole ilmutatud mitte ainult Jumal, tema kaudu on ilmutatud ka inimene iseendale.

Niisiis – kaugel sellest, et eirata ajaloo suuri väljakutseid – on kristlik kuulutus eriti tähelepanelik inimese, tema käekäigu, tema saatuse suhtes.

Kas niisugune sihiseade ei puutugi mitte kokku tänapäeva kultuuri põhiküsimusega, milleks on just nimelt inimese probleem?

Mängu panus on väga suur ja seepärast tuleb tingimata soovida, et tänane kultuur end selle probleemi ees vapralt mõõdaks, tuginedes mõistusele ja olles samas avatud usu tunnistusele, mille ainult viimaste sajandite teatud kultuuri kitsarinnaline ja saatuslik eelarvamus võis vastandada mõistuspärasusele ja inimese enda sügavatele huvidele.

Seepärast on tungivalt vajalik uus dialoog, millesse kirik soovib anda oma panuse. Ärgu keegi kahtlustagu, et niisuguse soovi taga peitub uue klerikalismi idu või salajane plaan kindlustada oma võimu.

Kirik ei soovi muud kui lugupidavat ja siirast kuulamisvalmidust, et igaüks võiks esitada oma seisukohad, ja et võiks leida tee tõele. Praeguseks peaks olema alatiseks lõppenud religioossete sõdade ja ideoloogilise vägivalla ajad.

Osaledes selles otsustavas dialoogis inimese üle, pakub Kirik taas evangeeliumi, millele on rajatud tema enda elu, esitades selle tänapäevases sünteesis, mis tugineb Vatikani II kirikukogule ja – ühiskonna probleemide osas – eraldi väljatöötatud sotsiaaldoktriinile. Sotsiaaldoktriini kaudu osutab Kirik nendele olemuslikele ja vaieldamatutele väärtustele, mida tuleb hoida ja kaitsta, kui tahetakse ehitada inimväärset ühiskonda.

Seega, kallid Eesti intellektuaalid, soovin ma, et ka teie isamaal süveneks see dialoog, millest võib loota palju positiivseid tulemusi kultuurile ja ühiskonnale.

Evangeeliumis on öeldud: „Tõde teeb teid vabaks“ (Jh 8:32). Nüüd, mil Eesti kõnnib kiirel sammul mööda poliitilise vabaduse teed, on vajalik, et kõik inimesed, kes tunnevad südames muret vabaduse saatuse pärast, teadvustaksid endale, et vabaduse austamine juriidilistes struktuurides ja ühiskonnaelu praktikas eeldab igaühe isiklikku panust ja vastutust.

Kirik on rõõmuga valmis saatma uut Eestit tema vabaduse teel, ja ma soovin talle südamest edasiarengut ja rahurohket tulevikku.

Teile, mõtteinimesed, kuulub minu tänu ja sõprus, ning ma palun Jumala õnnistust kõigile.