Paavst Johannes Paulus II kõne saabumisel Eestisse

„Paavst on täna õnnelik, et võib isiklikult jagada Eesti rõõmu rahvusliku sõltumatuse taastamise üle“

Härra vabariigi president, härra peaminister ja härrad ministrid, härra Tallinna linnapea, austatud vennad piiskopiametis, kallid kristlike kirikute esindajad, sõbrad ja vennad,

Pöördun austusega mind esmakordselt vastu võtva Eestimaa poole. Tahan oma külaskäiguga avaldada lugupidamist tema religiooni- ja ühiskonnaajaloole, milles võib sageli leida märke rahututest ja piinarikastest aegadest, aga ka rohkesti kuulsusrikkaid sündmusi ja väärikaid mälestusi.

Pastoraalsel visiidil Soome neli aastat tagasi oli mul võimalus põgusalt suhelda rühma eestlastega, kes olid enamuses katoliiklased ja kes olid tulnud Helsingisse, et kohtuda paavstiga ja kutsuda teda enda juurde külla. Olin sellest rõõmsalt üllatunud ja sügavalt liigutatud. Ma palusin Issandat, et Ta annaks mulle ühel päeval võimaluse tulla Eestisse, et tänada selle kutse eest ja tervitada kogu Eesti rahvast. Jumal on nende ja minu palvet kuulda võtnud – olgu ta kiidetud!

Palju sündmusi on aset leidnud pärast seda päeva 1989. aastal, mil kohtumine toimus. Ajalukku on talletunud tõsiasju, mida tollal ei osanud veel keegi oodata, ja mis ajendab vähemalt üht osa inimestest nägema Jumaliku Ettehoolde märke. Niisuguste sündmuste hulka tuleb arvata ka seadusliku iseseisvuse taastamine Eesti ja teiste Balti riikide poolt.

Pärast ränki aastaid on taas süttinud vabaduse valgus, mis kõigepealt tähendab ka religioosset vabadust; vastu on võetud demokraatlik Põhiseadus; ühiskonna elu kulgeb mööda rahu ja vendluse teid.

Kui palju kordi on paavst oma südames tänanud Jumalat niisuguse „ime“ eest! Nüüd, vabariigi presidendi ja mitte väga suure, kuid innuka katoliku kogukonna kutsel, on ta tulnud, et väljendada avalikult just siin, Eestimaa pinnal, oma tänu Issandale nii suure armu eest, olles kindel, et tõlgendab sel viisil kõigi nende rõõmu ja tänumeelt, kes on Eestis sündinud või kes siin elavad.

Nagu teada, avaldas Püha Aujärg oma hukkamõistu kohe esimestel päevadel pärast Eesti sõltumatuse rikkumist, soovides ja üles kutsudes mahatallatud vabaduse taastamisele. Täna on paavstil hea meel, et ta võib isiklikult jagada teiega rõõmu rahvusliku sõltumatuse täieliku taastamise üle.

Minu külaskäik Eestisse saab olema lühike, kuid sisutihe. Pärast tänast kohtumist eesti luteri, õigeusu, baptisti, metodisti ja teiste kirikute esindajatega pühitsen ma just siin, Tallinna linnas, oma viimast Missat Baltimaades, enne tagasipöördumist Rooma.

Kõigil religioosse iseloomuga kohtumistel, nagu ka kohtumisel Vabariigi presidendi ja teiste riigiesindajatega, on minu peamine tähelepanu pidevalt suunatud teie ülla rahva tulevikule, soovides talle õitsengut ja rõõmu üksteisemõistmise ja tõhusa koostöö õhkkonnas.

Minul kui Peetruse järglasel, ja ka kõikidel teistel, kes kuuluvad katoliku kogukonda, on soov anda oma panus, et kindlustada Eestile tulevik, mida iseloomustaksid üksmeel, rahu ja edasiareng; tulevik, kus vendlus ja solidaarsus valitseksid ülemaailmses ühiskonnas, mis püüdleb üha suurema vastastikuse austuse ja seotuse poole.

Õnnistagu Jumal Eestit, ja igaüht tema elanikest!