Paavst Johannes Paulus II kõne lahkumisel Eestist

 „Kõigil kolmel Balti maal valitseb ühine lootuse õhkkond“

Härra vabariigi president, härra peaminister ja härrad valitsuse esindajad, austatud vend piiskopiametis, daamid ja härrad!

Lõpetades siin Tallinnas oma pastoraalreisi Balti riikidesse, soovin pühendada need viimased hetked enne tagasipöördumist Rooma palvele ja tänule. Saagu sellest palve Jumalale koos teiega, ja tänu teile Jumala ees. Ma olen Issandale tänulik, et ta võimaldas mul külastada seda armastusväärset piirkonda, ning laskis mulle osaks saada nii sisutihedaid ja tähendusrikkaid tunde Eestis.

Mul oli võimalus märgata, et kõigis kolmes Balti riigis valitseb ühine lootuse õhkkond. Pärast ühiseid kannatusi, mille olid põhjustanud iseseisvuse kaotamine ja põhivajaduste mahasurumine, liiguvad Eesti, Läti ja Leedu kodanikud taastatud õigusriigi raames kindlalt demokraatia poole. Demokraatia poolt kindlustatud vabaduste hulgas on usuvabadus peamine. Lisaks austusele Jumala, universumi Looja ja Issanda vastu, tagab see ühtlasi austuse inimeste vastu, kellel on õigus väljendada oma usulisi veendumusi nii avalikult kui ka eraviisiliselt.

Rahvusliku sõltumatuse teovõimas tahe ja kindel soov kogeda tõelise vabaduse väärtust praktikas on hakanud kandma esimesi vilju nii üksikisikute elus kui ka teie ühiskonnas tervikuna. Tänu olgu Jumalale ka selle eest. Võimaldagu ta kõigil Baltimaade kodanikel edasi kanda praegust positiivset kogemust, et saabuks kiiremini see aeg, mil kunagi läbi elatud saatus oleks vaid ajalooraamatutele usaldatud mälestus; et uued põlvkonnad võtaksid sellest hoolikalt õppust ja oskaksid sel viisil paremini hinnata hüvesid, mis on saavutatud nii ränkade kannatuste hinnaga.

Eriliselt ajendab mind Issandat tänama intensiivne oikumeeniline tunne, mille ma teie keskel viibides läbi elasin. Kuna teie maal on katoliiklased vähemuses, on mul Rooma piiskopina võimalus kõrgelt hinnata vennalikke suhteid, mis valitsevad katoliiklaste ja teistesse konfessioonidesse kuuluvate kristlaste vahel. Ühises meditatsioonis Pühakirja üle ja ühises palves, mille tõstsime taeva poole täna hommikul koos vendadega luteri, ortodoksi, babtisti, metodisti ja teistest kirikutest, näen ma alget õigele oikumeeniale, mis keskendub Jumala kummardamisele ja tõe otsimisele: siit saab alguse kindel tee igatsetud kristlaste ühtsusele. Tallinn jääb paavstile meelde tähendusrikka momendina oikumeenia teel, ning see annab põhjust vaadata tulevikku usaldava lootusega.

Härra vabariigi president, Teie isikus näen ma kõiki eestlasi, kelle kõrgeim esindaja Te olete. Teie kaudu annan ma eestlastele edasi oma tänu. Alates sellest hetkest, mil ma Tallinna saabusin, olete Te teinud kõik selleks, et pakkuda mulle sõbralikku vastuvõttu. Teie viisakuses peegeldub kõigi eestlaste lahkus. Teie muredes riigi ja kogu piirkonna tähtsate probleemide üle kuulsin ma kõigi teie kaaskodanike rahutuse vastukaja. Aga eelkõige oli see just Teie tulevikku vaatav lootus ja Teie kavatsus töötada inimväärse homse heaks, milles ma tunnetasin ühist tahet teha kõik selleks, et Eesti jõuaks tagasipöördumatult nende riikide hulka, mis on kindlalt rajatud austusele inimese olemusest lähtuvate ja võõrandamatute õiguste vastu.

Keskajal, kui kaugetelt maadelt tulnud sõdalased üritasid siin mõõga läbi usku peale suruda, astus Rooma piiskop kindlalt vastu nende taotlustele, mis lähtusid pigem omakasust kui armastusest evangeeliumi vastu. Paavst võttis kuulda Liivimaa saadikuid, kes palusid temalt abi rahu jaluleseadmiseks ja kaitset ohtu sattunud püha vabaduse hoidmiseks. Paavst kaitses Liivimaa rahvaste – ka eestlaste – vabadust, sealhulgas usuvabadust. See toimus minu eelkäija Innocentius III ajal, kes kuulutas selle maa „Maarjamaaks“. Muidugi olid need teised ajad, aga lõppkokkuvõttes olid toonased inimesed samasugused kui praegu, nad seisid vastakuti samalaadsete probleemidega ning tundsid samasuguseid rõõme ja kannatusi. Ehkki paavsti tookordne žest on kindlas seoses tookordse ajaloolise perioodiga, jääb see ometi kollektiivses mälus püsima Püha Aujärje erilise sõpruse märgina Liivimaa rahvaste vastu, kes tol ajal astusid esimesi samme ristiusu teel.

Selle ajaloolise, ehkki kaugele minevikku jääva solidaarsuseväljenduse põhjustasid samad põhimõtted, mis lähiminevikus ajendasid Püha Aujärge aktiivselt ja üheselt Baltimaade sõltumatuse eest välja astuma. Eesti puhul oli niisugune hoiak eriti tähendusrikas. Kaitstes rahvusvahelise avalikkuse ees selle maa õigust sõltumatusele, ei pidanud püha Aujärg niivõrd silmas katoliiklaste kogukonda, kes siin oli ju suhteliselt väike, kuivõrd just tervet rahvast. Ta asus kaitsma eesti inimest kui sellist, isikut, kes on siin maal sündinud või tulnud siia selleks, et Eesti ühiskonnas elada ja töötada.

Ka tulevik võib olla vaid selline. Õnneks annab nii praegune situatsioon kui ka uus rahvusvaheline olukord põhjust loota, et kannatused, mida balti rahvad pidid üle elama, ei kordu enam. Seda lootust kinnitab niinimetatud „inimõiguste kultuuri“ areng ka selles Euroopa osas, samuti rahvusvahelise avalikkuse valvas tegevus. Püha Aujärg teeb omalt poolt kõik, et konsolideerida neid kahte tegurit, mis annavad lootust üksmeeleks ja rahuks.

Tahaksin väljendada oma parimaid südamliku austuse ja elava sõpruse tundeid Eestimaa ja armastatud Baltimaade vastu.

Jumal õnnistagu Baltimaade rahvaid! Jumal õnnistagu Eestimaad ja kõiki tema lapsi!