Paavst Johannes Paulus II kõne kohtumisel teiste kristlike konfessioonide esindajatega Niguliste kirikus

 „Pühaduse veendunud otsimine – oikumeenia algne liikumapanev printsiip“

„Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel“ (Mt 28:19).

See on viimane tahe, mille Kristus jüngritele edasi andis, ja Matteus toob selle ära oma evangeeliumi lõpulõigus. Armastatud isiku viimane sõna on harilikult kõige tähendusrikkam ja meeldejäävam, sageli see, mis meid kõige rohkem puudutab, mis äratab kõige rohkem mälestusi inimese hinges, kellele see on määratud. See on sõna, mis ajendab olema truu isikule, kes selle ütles, ja olema truu tema elukavale.

See on sõna, mis pöördub nii isiklikult kui kollektiivselt ka meie, Kristuse 20. sajandi jüngrite poole, kes me oleme tema nimel kokku tulnud sellesse Tallinna kirikusse, mis kõigi eesti kristlaste ja kogu rahva hinges kutsub esile niivõrd palju mälestusi. See on autoriteetne sõna, mis küsib meilt aru meie suhte kohta temaga ja meie üksteisevaheliste suhete kohta, selle kohta, mis meid ühendab ja mis meid lahutab; see on sõna, mis näitab meile kätte tee vennalikule armastusele ja teenimisele, mida maailm nii tungivalt vajab ja mille ootele jääb.

Apostel Matteus jutustab, et jüngrid „läksid Galileasse sellele mäele, kuhu Jeesus neid oli käskinud minna“ (Mt 28:16). Siis järgneb evangelistilt mõtlemapanev tähelepanek, kui ta täpsustab, et üksteist jüngrit „kui nad teda nägid, kummardasid teda“, lisades veel „aga mõned olid kahevahel“ (Mt 28:17).

Säärased kahtlused, mille Matteus on hoolikalt kirja pannud, ei pidanud siiski kauaks jüngrite hinge jääma. Tõepoolest, teine evangelist Markus täheldab oma raamatut lõpetades: „Aga jüngrid läksid välja ja jutlustasid kõikjal“ (Mk 16:20) ja Luukas täpsustab, et nad „pöördusid suure rõõmuga tagasi Jeruusalemma“ (Lk 24:52). Järelikult pidid kahtlused lühikese ajaga hajuma, muutudes uuendatud rõõmsaks usutunnistuseks oma Õpetaja ja Issanda jumalikkusele. Tema armu väel hakkasid seni kahelnud jüngrid, veendunumalt kui varem, kuulutama pääsemise evangeeliumi.

Nii nagu ka vaigistatud tormi puhul (Mt 8:26-27) võis jumalik arm taas täita sisemise tühjuse, mille oli põhjustanud nende Jeesuse lähimate järgijate „vähene usk“. Ehkki nad olid palju kordi kogenud, et Õpetajal olid „igavese elu sõnad“ (Jh 6:68), otsustasid nad Tema õpetuse üle sageli ikka veel inimlike kriteeriumide kohaselt, mis enamalt jaolt on piiratud vaid meeltega tajutava reaalsuse kogemusega, seega on avara horisondiga jumalike plaanide mõistmiseks täiesti sobimatud. Õpetaja – lihaks saanud Sõna – sügava tähendusega sõnad ei mahtunud nende mõtete ja kogemuste kitsastesse raamidesse.

Käesoleval vennalikul palvekohtumisel on mul meeldiv mõelda, et nii nagu esimeste jüngrite kahtlused, nii taanduvad Jeesuse, Päästja ja Lunastaja armastuse väel järjepanu ka erimeelsused kristlaskonnas ning annavad teed Jumala, Jeesuse ja Kiriku kohta käiva evangeelse tõe ühtsele kuulutamisele.

Taevassemineku hetkel oli tegemist kahtlusega ja erimeelsusega, mille tekitas jüngrites Ülestõusnud Kristuse ülistatud ihu saladus. Tänapäeval on erinevaid kristlikke konfessioone eraldavad kahtlused suunatud pigem teisele, aga mitte väiksemale saladusele, millest rääkides apostel Paulus kasutab tähendusrikast ja mõjuvat väljendit „Kristuse Ihu“ (1 Kr 12:27)

Nii nagu ristikoguduse algpäevil, nii on ka praegu jüngrite ühtsuse taastumine eelkõige Kristuse erilise armu vili, mille me oleme kohustatud tema lunastava armastuse annina vastu võtma. See on erakordne arm ja ta on proportsionaalses vastavuses haprusega, mida võib pidevalt näha neis isiklikes ja kollektiivsetes hoiakutes, mis iseloomustavad kristlasi, keda erutavad mitte alati läbikaalutud valikud – kõigi meelest kahetsusväärses – minevikus. Tõepoolest, me ju teame, et jumaliku päästmise plaanis on seal, kus vohab patt ja kõik, mis patule õhutab, ka rohke arm. Alati on Jumal see, kes toob lõpmatu kannatlikkusega kokku armastusest loodud inimajaloo lõime iga kord, kui inimene on selle patu läbi katki rebinud.

„Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal“ (Mt 28:18). See on põhjapanev kinnitus, mis eelneb Issanda viimastele sõnadele; sõnadele, mis olles lõppsõnad, saavad Kiriku elu algussõnadeks ning põlevad seetõttu tule ja valgusena iga kristlase südames.

Tol ülimal tunnil, kui Kristus jätab hüvasti nendega, kes olid olnud talle nii lähedal, tuletab ta „üheteistkümnele“ meelde, et Kirik, kellele ta annab üle missiooni kuulutada evangeeliumi kogu maailmas, on rajatud tema enese jumalikule väele. Kirik on olemas, sest Kristus on nõnda tahtnud: ta peab olema üks, sest Kristus on üks. Kirik on üksainus ühine ühiskondlik reaalsus, mille kutsub kokku Kristuse Sõna, sest tema on ainus, kellel on „igavese elu sõnad“ (Jh 6:68); tema, kes on kogu meie individuaalse ja ühiskondliku elu „A“ ja „O“ (Ilm 1:8).

Me oleme täna siia kokku tulnud just nimelt selleks, et see reaalsus muutuks iga päevaga kõikide kristlaste teadvuses üha selgemaks; oleme kogunenud, et palvetada ja paluda kristlaste ühtsuse armu. Ühine palve on oluline eeldus järgmistele sammudele selle nii igatsetud eesmärgi suunas. Kummardagem üheskoos Kristust ja tunnistagem väge, mis on Temale antud taevas ja maa peal.

Kuna Jeesusele on antud „kõik vägi“, muutub eriti vastutusrikkaks üheteistkümnele jäetud kohustus – „Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel“ (Mt 28:19).

Peatume hetkeks ja mõtleme järele, mida tähendab Peetrusele, Jaakobusele, Johannesele ja teistele apostlitele see „kõikehaarav ülesanne“, mille Õpetaja jätab neile hüvastijätu hetkel. „Kõik rahvad“, see tähendab tolle aja ja kõikide aegade, tolle maa ja kõikide maade kõiki inimesi – see on erakordne pant, mis ei ole esmapilgul vastavuses nende jõuvarudega, nende intellektuaalse ja moraalse suutlikkusega. „Kõik rahvad“ märgib tõika, et apostlite missioon on suunatud kõikidele rahvastele, et juhtida neid Kristuse õpetuse tegelikkuse juurde. Järelikult osutavad need nii laia ja sügava tähendusega sõnad, et tollest hetkest alates ei ole enam vahet „Lepingu rahva“ ja teiste rahvaste vahel. Lausa pimestava selgusega annab Vana Leping koha Uuele Lepingule. Juba lööbki koitma prohvetite poolt ette kuulutatud aeg, mil nähakse ühtainsat „Jumala rahvast“, kelle seas leiavad koha kõik maailma rahvad. Tohutu ülesanne! Kui paljud jüngrite hulgast võisid esimesel hetkel kahelda, mõeldes, et tegemist on utoopiaga. Tõepoolest, vastuolu saadud ülesande ja nende endi piiratud ja kogemusteta isikute vahel pidi tunduma liiga suur. Kuid Nelipühil saadetud Vaim annab neile võime mõista nende sõnade sügavust ja ulatust, milles ilmutab end vägi, mis Jeesusel Kristusel oli ja on taevas ja maa peal. Ent ka pärast Nelipühi peavad uued jüngrite põlvkonnad alandlikult mõtisklema nende sõnade tähenduse üle päev päevalt, sajand sajandilt, kuni aegade lõpuni.

Olgu meilgi tahet täna üheskoos nende üle veelgi suurema ja sügavama alandlikkusega järele mõelda. Sest meie oleme pärinud mineviku, mille lohutust pakkuvad suurused on sageli olnud seotud viletsuse, järelemõtlematuse ja eksimustega – võibolla selleks, et ilmutada, kuivõrd kõik au ja hiilgus kuuluvad üksnes Issandale. Selle tagajärjel on jäänud tähele panemata Kristuse tahe, kes palus, et jüngrid, kes võrsuvad tema osadusest Isaga, võiksid olla üks (Jh 17:22).

„Kõikide rahvaste“ evangeliseerimise põhiline eeldus on, et kõik, kes me kummardame Kristust kui oma ainsat Issandat, saaksime läbinisti „tema jüngriteks“. See tähendab: kristlased peavad tundma, et nad on igaüks eraldi ja kõik üheskoos integreeritud evangeeliumi kõikeläbivasse kogemusse ja õpetusse. Nagu Ristija Johannes, kelle jaoks olla Issanda jünger tähendab seda, et tema kasvab ja meie kahaneme (Jh 3:30), nõuab Kristuse jüngriks olek ka meilt, et ruum, mis jääb tühjaks kui me heidame endast ära egoismi, täituks Kristuse õpetuse ja tunnetusviisiga. Kristlase elu peab üha enam sarnanema Kristuse elule. Siit ilmneb, et veendunud püüe isiklikule ja ühisele pühadusele kujutab endast oikumeenia igipõlist liikumapanevat printsiipi.

Matteuse evangeeliumis ära toodud lühikese, kuid mällusööbiva hüvastijätukõne lõpul pöörab Jeesus tähelepanu kahele peasuunale. Ühelt poolt mõtleb ta eranditult kõikidele inimestele terves maailmas; iga inimene on kutsutud saama tema jüngriks ristimise ja vastuvõtliku kuulekuse kaudu kõiges, milleks tema on andnud käsu. Teisalt mõtleb ta neile üheteistkümnele, väikesele rühmale apostlitele, kellele on usaldatud ülesanne kuulutada Rõõmusõnumit. Inimeseks saanud jumaliku Sõna viimane lause on: „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani“ (Mt 28:20).

Kristliku vendluse kogemus, mis on meile koos osaks saanud külalislahkes Tallinna linnas, paneb need Kristuse sõnad meie hinges tugevasti kõlama: nii selles mõttes, mis puudutab kõiki inimesi, kui ka selles, mis puudutab ühtteistkümmet apostlit. Need sõnad kannavad endas kahekümne sajandi pühadust ja pattu, Issanda sõnade heldet tunnistamist ja inimsõnade dramaatilist püüet neid maha suruda. Neil hetkil, mil pühadus ja Issanda sõna on inimese viletsusest üle olnud, on maailm saanud tunda armuaega: ilmutuse valgus kiirgas maailma ja inimeste kohal, kes – saanud Kristuse jüngriteks – võisid maitsta Jumalalt tulevat hüve ja rõõmu. Kriisid ja kahtlusehetked tekkisid aga siis, kui kristlaste truudusetus ähmastas evangeelse siiruse, mis on Kiriku kõige väärtuslikum reaalsus.

Armsad vennad ja õed, inimajalugu on jõudnud tänaseks päevaks läbida üllatavalt suurehaardelisi finaale, kuid ta on löönud ühtlasi ka kurvakstegevalt suuri viletsuse rekordeid; see siin pole koht, kus loetleda ühtesid või teisi. Ometi tuleb tunnistada, et inimkonnal on tänapäeval samaaegselt käsutada vahendid, mis võivad muuta elu inimühiskonnas kas üha vastuvõetavamaks või siis üha võõrandavamaks. Tänases tsiviliseeritud maailmas leiab inimene end suurelt ristiteelt, kust hargnevad teed, mis võivad viia nii sotsiaalsele, kultuurilisele ja vaimsele arengule kui ka taandarengule.

Niisugune olukord peegeldub ka tugevates oikumeenilistes liikumistes, mis on tekkinud viimastel aastakümnetel. Täna, rohkem kui iial varem, on vaja kristlaskonna üksmeelt, et inimestel „oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti“ (Jh 10:10). Seega väljendub ühtsuse püüdes kaasaja maailma tõeline teenimine. Kauaigatsetud ühtsuse saavutamine kõigi nende seas, kes usuvad Kristusesse, võib saada üheks suuremaks sündmuseks inimajaloos. See saab olema erakordseks märgiks Jumala armastusest inimkonna vastu, kelle hulka tuli lihakssaamise läbi ka Jumala enda Poeg. See on ühtlasi märgiks meie tegelikust kuulekusest sellele, mida Immaanuel, „Jumal-on-meiega“, kohustas meid ellu viima kui „kõike väge“, mis Talle on antud taevas ja maa peal.

Olla kuulekad Tema Sõnale ja elada Tema Sõna – see on maailma muutmise ja eelkõige Kiriku pühaduse tunnistamise tingimus. Olla kuulekad Tema Sõnale – see on võti, mis lõplikult avab kristlaste ühtsusele viiva tee ja see ühtsus on evangeelne teenimine, mida Kirik pakub kogu maailmale.