Paavst Johannes Paulus II jutlus pühal Missal Tallinnas

„Olge igaühe suhtes vastuvõtva armastuse tunnistajad“

„Sellepärast võtke üksteist vastu, nii nagu ka Kristus on teid vastu võtnud“ (Rm 15:7)

Tänane liturgia, mida mulle on antud pühitseda Eesti pealinnas Tallinnas, algab sõnadega, millega kord apostel Paulus pöördus roomlaste poole.

Kristus on meid vastu võtnud, ja Armulauasakrament, mida me pühitseme, on selle jumaliku vastuvõtu, armastuse ülima väljenduse sakrament. Sest armastus võtab vastu. Kristus tuli maailma Immaanuelina, et Jumal oleks meiega. Ta võttis inimesed vastu selle kaudu, mida Ta tegi ja õpetas, tõe ja armastuse evangeeliumi kaudu. Ülestõusmise saladuse, see tähendab oma ristisurma ja ülestõusmise kaudu võttis Ta lõplikul kujul vastu kogu inimkonna. Kas Ta siis ei öelnud: „Ja kui mind maa peal ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde“ (Jh 12:32). Ning pärast ülestõusmist, sel hetkel, kui Ta läks üles taevasse Isa aujärjele, olid Tema viimasteks sõnadeks maa peal: „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures kuni maailma-ajastu otsani“ (Mt 28:20).

Armsad vennad ja õed, meie praeguse, Armulauasakramendile keskendatud kohtumise eesmärgiks on just nimelt uuendada ja süvendada teadlikkust sellest armastusest, millega Kristus meist igaühe vastu võtab.

„Kannatlikkuse ja lohutuse Jumal aga andku teile üksmeelt omavahel Kristuse Jeesuse eeskuju järgi“ (Rm 15:5), et te oleksite valmis üksteist vastu võtma, nii nagu ka Kristus teid on vastu võtnud (vrd Rm 15:7).

Hetk tagasi ette loetud pühakirjakohad juhivad tähelepanu sellele, missugused on erinevad viisid üksteist vastu võtta, see tähendab – armastada üksteist Kristuse eeskujul. Tema nimel pakutud „karikatäis vett“! See on teataval viisil kõikide nende tegude sümbol, mille kaudu ilmutab end tõeline vennaarmastus. Seega võib armastus väljenduda üheainsa hädas oleva inimese suhtes, aga see võib olla suunatud ka mitmesuguste probleemide ja vajaduste tõttu kannatavatele inimrühmadele ja ka tervetele ühiskondadele.

On olemas veel teinegi moodus Kristust järgida ja see seisneb üksteise vastastikuses kandmises: „Meie kohus on kanda jõuetute nõrkust, ilma et otsiksime omaenese meelehead“ (Rm 15:1). „Kanda“ tähendab ühtlasi „olla kannatlikud“; see tähendab „hoida elus lootust“, anda lohutust rõhutuile (vrd Rm 15:1). Juhituna armastusest iga inimese vastu ütleb Kristus väga karmid sõnad nende kohta, kes teisi eksitavad. Ta ütleb: „aga kes iganes on võrgutuseks kellele tahes neile vähematest, kes minusse usuvad, sellele oleks parem, et talle veskikivi kaela riputataks ja ta meresügavusse heidetaks“ (Mt 18:6). Seetõttu tähendab Kristuse eeskujul teistele head teha seda, et me ei tõuka neid kurja teele. Eksitamine on võrreldav inimese tapmisega, sest tappa saab mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt ja moraalselt.

Armsad vennad ja õed! Kogukond, mille liikmeteks te oma riigis olete, peab tänase liturgia poolt pakutud sõnade üle põhjalikult järele mõtlema. Peab mõtlema selle üle, mida tähendab Kristuse poolt vastu võetud olla ja missugune on sellest järelduv kohustus üksteist vastu võtta.

Nii nagu võetakse vastu Issanda jüngrit ja apostlite järglast, võtsite te armastuse ja vaimustusega vastu oma apostelliku administraatori, monsignore Justo Mullor Garcia. Tema esindab mind Balti riikides, ning on sellel maal katoliku kogukonna tunnistajaks ja juhiks Kristuse teedel. Tervitan teda ja teisi kohal viibivaid prelaate kogu südamest. Tervitan soojalt preestreid, kongregatsioonide vendi ja õdesid ning kõiki teisi, kes võtavad aktiivselt osa evangeeliumi levitamisest. Paljud neist Jumalariigi apostlitest on pärit erinevatest maadest ja on tulnud siia, et uuele evangelisatsioonile kaasa aidata. Nad on tulnud teie hulka „armastusest Kristuse vastu“ (3 Jh 1:7). Armsad vennad ja õed, võtke nad avatud südamega lahkesti vastu; võtke heldesti vastu ka ema Teresa õed ja katoliiklike liikumiste ja assotsiatsioonide liikmed, kes võivad tänu oma pastoraalsele kogemusele olla teile toeks nende avaruste tundmisel ja hindamisel, mille Vatikani II kirikukogu avas Kiriku teekonnale meie ajastus.

Teie kogudus hõlmab täna ka palju neid vendi katoliiklasi, kes on pärit teistest piirkondadest: venelasi, valgevenelasi ja poolakaid, leedulasi, lätlasi ning veelgi kaugemalt, näiteks Ameerikast tulijaid. Püüdke alati mõista ja „vastu võtta niisuguseid inimesi, et saada tõe kaastöölisteks“ (3 Jh 1:8).

Aga on ka seesuguseid üksteise vastuvõtmise viise, mis on seotud konkreetsete kutsumuste ja sotsiaalsete struktuuridega, millesse Jumala Ettehool teid on asetanud.

Kõigepealt vastuvõtt perekonnas abikaasade truu ja vääramatu armastuse näol, mis on pühitsetud ja pühitsev ning ülendatud Kristuse poolt erilise armu ja halastuse väel abielu sakramendiks.

Siis elu vastuvõtmine abielus ja ühiskonnas. Me teame ju, kuivõrd meie sajandil välja kujunenud inimelu väärtust eirav mentaliteet on kibe vili, mille juureks on Jumala puudumine inimeste südametes. Järgides ustavalt Kristuse õpetust, tahab Kirik, et sündivat elu võetaks vastu ja austataks kui andi, et võetaks kaitse alla selle elu, kes kannatab, et ületataks egoism ja pessimism ning et elu teenitaks alati armastusega Jumala nimel: „Nõnda nagu Kristus teid on armastanud“.

Mu armsad, valitsegu teie seas tõeline vastuvõtuvaim vendade suhtes teistest kogudustest. Sest kogudustes saavad „ühise apostolaadi särava näitena“ (Apostolicam actuositatem, 10) teoks ettevõtmised, mille allikaks on preestrite ja ilmikute ühine kutsumus misjonitööks. Koguduses leiab andide mitmekesisus oma ühtsuse; siin kujuneb välja Püha Vaimu poolt inimeste teadvusesse lähetatud ülesannete ja missioonide solidaarsus.

Olge samuti vastuvõtlikud ühiskonna elule, toimides selle arengut ja progressi esilekutsuva tegurina. Olge võimelised viljakaks ja hoolsaks tööks maistel elualadel, säilitage tegutsemise õige kord, jäädes truuks Kristusele ja Tema evangeeliumile. Sel kombel inspireerib nii teie isiklikku kui ka ühiskondlikku elu õigluse ja armastuse seadus ja nõudmised.

„Ja vaata, mina olen teie juures“ (Mt 28:20). Suutku iga teie poolt vastu võetud inimene ära tunda Kristuse elav kohalolek ning tunnetagu, kuidas te Kristuse nimel ja Tema eeskujul tegutsete Temaga ühendatud elavate liikmetena. Nähku nad teie tegudes, et Kristus on teis. Märgaku seda teie vennad usus teistest konfessioonidest. Tundku seda ära ka need, kellel on teistsugused religioossed tõekspidamised või kes väidavad, et nad ei ole usklikud.

Olge igaühe suhtes vastuvõtva armastuse tunnistajad, ning andke oma panus erapooletuse ja tõe, üksmeele ja koostöö, vennaliku armastuse ja ühinemise edendamisele. Olge mõistmise ja tundmise tee algatajad, nii et siis, kui umbusu ja eelarvamuse tõkkeist – kui neid esineb – vähehaaval üle saadakse, oleks võimalik üha enam koonduda selles ühtsuses, mida Kristus algusest peale andis ja soovis oma kirikule ja kogu maailmale.

„Issanda seadus on laitmatu, ta kosutab hinge. Issanda tunnistus on ustav, ta teeb kohtlase targaks“ (Ps 19 (18): 8).

Jumala seadus saab oma täie tähenduse tänu tunnistusele, mille meile jättis Kristus. Saatku see tunnistus meid alati meie elus ja käitumises. Ärgu meid kunagi pimestagu uhkus, mille suhtes meid manitsevad ka äsjaloetud vastulaulu sõnad. Ainult sel juhul, kui inimene kinnitab oma pilgu Kristusele, kes on Immaanuel, elu ülim eeskuju, saab ta end teostada oma olemuse täiuses, sest just nimelt Kristus „avas inimesele täielikult ta olemuse“, ilmutades talle tema tõelise väärtuse (vrd GS 22).

Mida võiksin ma veel soovida teie kogukonnale, kui mitte seda, mida väljendab „soola“ mõiste evangeeliumis. Sool on aine, mis hoiab ära isikliku ja ühiskondliku inimeksistentsi lagunemist. Nii nagu tavaline sool säilitab inimesele tarvilikku toitu, nii hoiab evangeeliumi sool alal üksikisikute ja ühiskondade vaimse tervise.

„Hoidke seda soola enestes, ja rahu olgu teie keskel“ (Mk 9:50). Kristus võttis meid vastu – Jumala auks. Võtke üksteist vastu! Aamen.