Piiskop Philippe Jourdan: Eesti inimesed on praegu vaimsete väärtuste otsinguil

Sirje Presnal

Praegu on Ülestõusmispühad. Meile, usuleigetele eestlastele tähendab see üht vaba päeva ja munadevärvimist, kuid kristlaste jaoks on need vist kõige tähtsamad pühad?

Ülestõusmispühas on kogu kristluse tuum ja süda, kus me avastame, et Jumal on armastuse jumal. Sest ei ole suuremat armastuse märki, kui anda oma elu nende eest, keda armastatakse nagu Kristus seda tegi.

Võiks öelda, et iseenesest on see pigem sünge sündmus – keegi suri. Samas on see lõputult helge sündmus, sest ta suri armastusest meie vastu. Nii et Suur Reede on rõõmupäev – ta näitab meile, et kannatused ja surm ei ole viimane sõna ja et igaühe jaoks on lootust.

Kui inimene kannatab või tunneb end väga jõuetuna, siis Suur Reede ütleb talle, et kui tahes paksudes pilvedes on praegu taevas, ikkagi tuleb ühel hetkel päike välja. Kristus on üles tõusnud, selleks, et ka meie saaks üles tõusta.

Kes on meie – kas ainult kristlased või ka need, kes ei ole ristitud?

Jaa, ka need, kes ei ole ristitud. Kristus tuli elavate ja surnute jaoks – surnud ei saanud ju olla enne kristlust ristitud. Jumal tahab, et kõik saaksid päästetud.

Kuid ristimine on nagu kiirtee. Me võime sihtkohta sõita mööda kruusateed või mööda kiirteed. Viimane on kahtlemata mugavam. On selge, et kui Kristus andis meile ristimise, siis ta andis selle põhjusega.

Ning sakramentide jagamiseks on vaja pühamut – kirikut. Kirik ei ole eesmärk omaette, kuid tema kaudu saab inimene seda, mida ta oma hinges ja südames vajab.

Kui tahate kellelegi kirja saata, siis see, mis on tähtis, on kiri. Aga selleks, et seda saata, peate ta panema ümbriku sisse, muidu ei lähe ta kohale.

Noh, peaaegu keegi ei pane ju kirja enam ümbriku sisse, nüüd klõbistatakse see arvutis valmis, vajutatakse „enter“ ja päral ta ongi. Kas kirik ka ajas muutub? Ma tean, et katoliku kirik on konservatiivne ja peab kinni mõningatest natuke iganenud väärtustest.

Hoida kinni sellest, mida Jeesus on öelnud, ei tee kirikut konservatiivseks. Liberaalsus ja konservatiivsus on sellised kategooriad, mis kiriku puhul väga hästi ei sobi.

Apostlite õpetus ja kiriku pärimus ütleb meile, et tuleb olla ustav kirikule – see tähendab olla truu Kristusele. Kirik on ainult vahend.

Meil nähakse kirikut kui piiranguid loovat süsteemi, õieti isegi kui ajupesumasinat. 

Ajupesu ei tule mitte nii palju süsteemist kui just sektidest. Ma ütleks, et süsteem pigemini kaitseb selle eest, et kõik asjad hakkaksid sõltuma ühe inimese tahtmisest või kapriisist. Seega on teatavad struktuurid vajalikud. Võtame kas või minu preestririietuse – see on must ja äratuntav  Aga sellel on eesmärk – et inimene, kes mind vajab, tunneks mind ära.

Kas tänaval tulevad inimesed rääkima?

Ikka. Mitte küll liiga tihti. Aga on olnud kordi, kus inimene leiab mu just sel hetkel, mil tal on kõige rohkem abi vaja. Sageli on juhtunud, et inimesed lihtsalt tulevad ja soovivad pihtida. Muidugi on ka neid, kes on liiga palju napsi võtnud ja siis tunnevad väga suurt huvi vaimuliku vastu. Jumal armastab neid ka.

Nii et preestririietuse eesmärk ei ole ennast näidata, see on märk, et ma olen olemas. Kui olen väga väsinud või haige, või kui teen sporti, siis kannan ma midagi muud. Aga vaimulik ei ole ametnik, kes töötab üheksast viieni ja siis võib oma tööasjad unustada. Me oleme inimesed, kelle kutsumus on olla teiste jaoks kogu aeg olemas.

Kas selle pärast, et peate olema inimeste jaoks ööpäev läbi olemas, ei tohi te ka abielluda? Miks ei või katoliku preestrid abielluda, kui nii õigeusus kui ka luteri usus on see lubatud?

Sellel on palju põhjusi. Ning üks põhjus tõepoolest on anda end – nagu Kristus – täielikult teiste teenimisele.

Iga inimene vajab armastust. Aga ta ei vaja tingimata abielu. Minu pere on kirik. Muidugi räägitakse, et katoliku preestrid teevad kohutavaid asju, sest elavad tsölibaadis. Kuid põhjused on mujal. Sellised läbikukkumised ei tähenda, et see, mida püüame, on lootusetu. Ka abielus on ju läbikukkumisi, kuid see ei tähenda, et abielu ise ei oleks ilus ja vajalik.

Kas tsölibaadis elada ei ole raske? Meil ju kõik meediakanalid kuulutavad kui tervist- ja vaimukahjustav on – kui nüüd pehmelt väljendada – tsölibaadis elamine.

Tsölibaadis elamine ei ole raskem kui elada abielus ja olla truu ühele naisele või ühele mehele. Saan aru, et tänapäeva maailmas võib selline mõiste nagu tsölibaat tekitada skeptilisust: kas see üldse on reaalne?  Või on see lihtsalt sõna, mille taga inimene elab topeltelu? Ma ütlen: ei, me elame elu, mille oleme valinud, me teadsime algusest peale, mida tähendab olla preester. Keegi ei ole meid selleks valikuks kohustanud. Ning mina ei ole oma valikut kunagi kahetsenud.

See on ikka suur pühendumus.

Jah. See tähendab ju ka seda, et meil ei ole lapsi. Kuid vaimulik isa olemine on midagi, mis annab väga palju rõõmu, kui näeme, kuidas meie „lapsed“ kasvavad inimeste ja kristlastena.

Rääkides laste arvust, piltlikult… Olen viimase poole aasta jooksul mõned korrad siin Peeter-Pauli katedraalis käinud ja minu meelest on kirik alati puupüsti täis. Kas see on kogu aeg nii olnud või oli enne kirik tühjem?

Ma ei ütleks, et kirik kasvab plahvatuslikult. Küll aga tasapisi. Kui Eesti sai uuesti iseseisvaks, tulid inimesed massiliselt kirikutesse, et uuesti oma juuri avastada või midagi uut kogeda. Aga pärast esimest entusiasmi eemaldus suur osa inimestest taas. Mulle tundub, et nüüd on ka see aeg möödas. Inimesed on saanud rikkamaks ja avastavad nüüd, et kõige olulisem on mujal kui materiaalsuses – et on olemas ka vaimsed väärtused. Mulle tundub, et Eesti inimesed otsivad praegu just vaimseid väärtusi.

Kuid paljud on vaimseid väärtusi otsimas ja leidmas nõiandusest, mitte kirikust. Eestlased on rohkem ikka nõiarahvas.

Seda näitavad ka uuringud ja statistika: Eesti rahvas on küll usuleige, ta ei ole tugevasti kirikuga seotud, aga ta ei ole ka ateist. Väga palju eestlasi usub, et on olemas mingi kõrgem jõud ja vaimne reaalsus. Lääne-Euroopas on kristlasi proportsionaalselt oluliselt rohkem kui siin, kuid ka ateiste on rohkem.

Eestlane on tundlikum selles osas, et on olemas reaalsus, mida ei saa katsuda. Mulle tundub, et teised rahvad suuremalt osalt ei ole sellele aspektile nii tundlikud. Seal, kust ma tulen, ei ole väga palju inimesi, kes ütlevad, et nad ei ole usklikud, kuid kes ometi usuvad, et on mingi kõrgem jõud. Siin, mulle tundub, on neid väga palju.

On palju. Aga palju on ka neid, kes suhtuvad väga küüniliselt kõigesse vähegi irratsionaalsesse. Oleme uhked oma terve talupojamõistuse ja ratsionaalsuse üle.

Iseenesest on ratsionaalsus väga hea. Kuid ma olen harva kohanud inimest, kelle puhul võib tõesti öelda, et ta on teaduslik ateist. See, mida eestlane kardab, on liiga kergesti uskuda, talle on alati tõendust vaja. Uskumine on tõsine asi, ning kui üks inimene liiga kergesti, kiiresti või entusiastlikult uskuma hakkab, siis eestlasele tundub, et see ei ole tõsiseltvõetav käitumine. Kusagil Lõuna-Euroopas niimoodi entusiasmi ja rõõmuga uskuda tundub normaalne.

Eestlane ei saa langetada otsust uskuda loojasse või Jumalasse ilma tõsiseltvõetava põhjenduseta. Iseenesest ei ole see sugugi halb hoiak. Kuid vahel on vaja lihtsalt usaldada ja mitte kaaluda, mis on mõistlik ja mis mitte. Liigne ratsionaalsus võib pidurdada otsuste tegemist – sest kunagi ei ole otsuse langetamiseks piisavalt argumente. Ja see on kindlasti puudus.

Olen märganud siin kirikus küllalt palju kultuuriinimesi ja avaliku elu tegelasi.    

Eks kirikus on igasuguseid inimesi. Kuid selleks, et otsida midagi uut või uurida vähetuntud teed – nagu katoliiklus Eestis on –, selleks on vaja teatavat erudeeritust. See nõuab teatavat intellektuaalset huvi, uudishimu ja filosofeerimisoskust. Leedus näiteks on see midagi muud, sest katoliiklus kuulub leedulase vereringesse, on osa tema elust. Seal kohtub inimene katoliiklusega ka ilma erilise huvita selle vastu.

Kuid eestlane, kes katoliku kirikule läheneb, on oma kavatsustes väga tõsine.

Tõsine jah. Kui ma siin kirikus käin, on näha, et inimesed võtavad kirikus olemist sellise tõsidusega, mis minu jaoks on isegi pisut võõrastav.

See on tõsine asi. Kuid see ei tähenda, et kiriku ja koguduse inimesed ise ei ole väga rõõmsameelsed.

Elurõõmud ei ole patt, ja kuigi kristlik elu on tõsine otsus, ei tähenda, et see muudab meid tõsisteks inimesteks. Tõsiseltvõetavaks küll, aga mitte tõsise näoga inimeseks.

Vaadake kas või isa Vello Salot, kes veel oma vanuses teeb kogu aeg nalja. Samas ei saa ju öelda, et tema elu ei oleks olnud tõsine.

Sügisel, täpsemalt 25. septembril, külastab Eestit paavst Franciscus. Kuidas teil õnnestus ta siia saada?

See on pikaajalise töö vili. Juba kolm-neli aastat on olnud suur lootus, et ta meid külastab. Ka valitsus, peaminister ja president on teda korduvalt kutsunud. Isegi luteri kirik on teda kutsunud. See, et inimesed teda ootavad, on paavsti jaoks suur argument.

Vahel on inimesed üllatunud : kuidas on võimalik, et paavst ei ole veel käinud Prantsusmaal, Hispaanias, isegi mitte oma kodumaal Argentiinas, aga ta tuleb Eestisse, kus on nii vähe katoliiklasi. Ma leian, et tema otsuses on siiski loogika – kõik need raskused, mida Eesti on eelnevatel sajanditel, ning eeskätt möödunud sajandil, läbi elanud, omavad paavsti jaoks suurt tähendust. Elu ei ole Euroopas olnud 20. sajandil kellelegi kerge, kuid siin, Eestis, on Kristuse rist olnud eriti nähtav ja tuntav. Mulle tundub, et just see on tõmmanud paavst Franciscust meie juurde.

Kui rist on olnud siin eriti nähtav ja tuntav, miks siis ei ole meil ühtki oma katoliku pühakut?

Me töötame selle kallal. (Piiskop muheleb.) Meil on praegu käimas üks pühakuks kuulutamise protsess. Enne teist maailmasõda oli meil siin peapiiskop Eduard Profittlich, kes oli küll Saksamaalt pärit, kuid võttis Eesti kodakondsuse. Peapiiskop Profittlich otsustas sõja ajal Eestist mitte lahkuda, kuigi ta oli sakslane ja teadis, et nõukogude võim talle armu ei anna. Ta võeti kinni ning mõistetigi koonduslaagris surma. Ta suri Kirovi vanglas 1942. aastal pisut enne surmaotsuse täideviimist.

Kuna tema surm oli märtrisurm – ta otsustas jääda Eestisse ja hoolitseda siinsete inimeste eest, kuigi teadis, mis teda siin ees ootab –, on tema pühakukskuulutamise protsess avatud. Katoliku kirikus kestab pühakuks kuulutamine muidugi väga pikka aega. Aga ma loodan, et paavsti visiit annab tõuke, et meil oleks varsti oma pühak.

Pühak on väga eriline inimene, kellega tihtilugu seostatakse ka imetegusid.

Imetegusid on alati olnud, seda usun ma kindlalt. Kuid imeteod ei tee veel kedagi pühakuks – erakordsed võimed ei ole argument, kui usk pole vankumatu.

Prantsusmaal oli üks preester, nüüd on ta juba surnud, kellel oli Jumala kingitusena tervendamise anne. Kord üks ajakirjanik imestas, kuidas on selline asi võimalik. Preester, kes oli väga alandlik inimene, ütles: „Ma usun, et Jumal on mulle sellise ande andnud, kuid teate, see ei ole kõige tähtsam. Kõige tähtsam on see, et ma käin pihil ja parandan meelt.“

Miks on vaja pihil käia? Ka paavst Franciscus peab pihilkäimist ülimalt oluliseks.

Piht on väga tähtis, sest meie hinge peal on alati patte, mis on nagu komistuskivid meie ja jumala vahel ja võtavad meilt rahu. Muidugi võiksime jumalalt ka otse oma pattude eest andestust paluda. Aga evangeeliumis on Kristus oma apostlitele öelnud: „Kellele teie andeks annate, neile on andeks antud.“

Jumal tunneb meid ja ta teab väga hästi, et inimesel on vaja endale ja teistele tunnistada, mida ta on halvasti teinud. See teeb ta vabaks – piht teeb vabaks.

Kas te ise käite ka pihil?

Jaa, muidugi.

Huvitav, mida teil pihtida on?

(Naerab.) Ma ei hakka ju teile pihtima. Aga paavst Franciscus on öelnud, et tema käib kaks korda kuus pihil, kuigi tema ei ole vist kõige suurem patustaja maailmas. Paavst näitab, et piht on kristliku elu oluline osa ning keegi ei saa öelda, et paavst vajab pihti, aga mina ei vaja. Me kõik vajame.

Pealegi – väikesi patte on alati. Kui käime väljas, oleme natuke tolmused ja peame ennast pesema. Sedasama võib öelda ka pihi kohta: vahel on see vaid tolm – laiskus või järsk sõnakasutus –, mis on vaja maha pühkida. Vahel aga suuremad patud, suuremad kivid, mille peame ära veeretama.

Miks meil on praegu meeleparandust vaja? 

Sest kõik need ilusad ideaalid, millest räägivad kirik, piibel ja Kristus, muutuvad konkreetseks just tänu meeleparandusele.

Meeleparandus on see, kui inimene tunnistab, mida ta valesti teeb ja siiralt püüab ennast parandada. Kui mul on suured ideaalid ja väärtused, aga ma ei tunnista seda, mida ma valesti teen, siis ei paranda ma ennast kunagi ja midagi ei muutu. Meeleparandus on inimese paremaks muutumise võti.

Saatan ei paranda meelt, olgugi, et kirikutraditsiooni järgi on ta kõige suurem ja võimsam ingel. Kuid meie, ükskõik kui nõrgad oleme, meie suudame meelt parandada. See on meie suur eelis.

Kas te olete usuga seotud imesid näinud?

Sõltub, mida imeteoks nimetada. Hingelisi imetegusid olen näinud küll. Olen surijate juures käies näinud, kuidas inimene muutub. Ja see muutus ei ole psühholoogia tasandil selgitatav.

Samas tervendamist ei ole ma isiklikult kunagi näinud. Küll aga olen kohtunud inimesega, kes sai terveks raskest haigusest. Inimesel oli diagnoositud ravimatu haigus, aga palverännakult tagasi tulles ta tervenes. Nii et tõepoolest – on inimesi, kes on usu abil paranenud haigustest, mille puhul arstid lootust ei anna.

Johannes Paulus II pühakukskuulutamise puhul tunnistas kirik imetegu, kus inimene sai terveks Parkinsoni tõvest. Parkinsoni tõbi ei ole ravitav, selle kulgu saab praeguste meditsiinivahenditega küll pidurdada, kuid mitte välja ravida, kuid kõnealusel juhul kinnitasid ka arstid, et selline tervenemine oli sündinud, kuigi teadus selleks lootust ei anna.

1917, enne esimest maailmasõda ilmutas end Portugalis, Fàtimas, Neitsi Maarja. Ilmutused pidavat tulema just rasketel aegadel. Kas ka praegusel ajal on neid olnud?

Jah, on. Mõned ütlevad, et praegu on ilmutusi isegi rohkem, kui kunagi varem. Aga kirik kahtlemata on nende tunnistamisega väga ettevaatlik. Kui kirik tunnistab ilmutust, siis on kindel, et seal on midagi üleloomulikku.

Koht, millest ilmutustega seoses praegu kõige rohkem räägitakse ja mida uuritakse, on Bosnias, Medjugorjes. Ilmutused algasid seal 1981. aastal ja kestavad veel praeguseni. Kuid on ka küllalt palju ilmutusi, mille jumalikku päritolu kirik ei välista, aga mille puhul ta ei ole selles piisavalt kindel.

Ilmutused edastavad ka sõnumeid ja isegi ennustusi, näiteks Fàtima Neitsi Maarja kuulutas sõja puhkemist. Miks kirik ometi ilmutustesse ettevaatlikult suhtub, kui nende sõnumi levitamine võib maailmas midagi muuta?

Sõnum on alati üldiselt sama – parandada meelt ja palvetada patuste eest. Armastuse ja meeleparanduse sõnumi saime ka Fàtimas 101 aastat tagasi. Paavst Johannes Paulus II leidis, et Fàtima sõnum oli seotud ka tema enda saatusega – ilmutuses oli nimelt vihje paavsti atentaadile, kuigi alati võib sõnumit mitmeti tõlgendada. Johannes Paulus II atentaat luhtus – see näitab, et kui inimene palvetab, võivad sündmused muutuda.

Mis te arvate sellest, et ufoloogid ütlevad, et need ilmutused on hoopistükkis…

Ufod? (Naerab.) Kas Jumal on võimeline looma tulnukaid? Ma arvan küll. Kas kuskil mujal kosmoses on teised tsivilisatsioonid? Mina kui inimene, kes on õppinud füüsikat, olen selles osas väga skeptiline, kuid ei välista seda.

Kuid on selge, et Kristus ei ole mitte ainult meie planeedi päästja vaid kogu loodu päästja – see tähendab, et kui kuskil on veel elu, on ka sellel seos Kristuse ja inimkonnaga (kuna Kristus oli inimene).

Aga kas ilmutused on ufod? Kui Neitsi Maarja ilmutab ennast nägijatele, siis ma ei mõista, milline võiks olla tulnukate loogika. Kui mina oleksin tulnukas, siis käiksin pigem ÜROs ja minu jutt ei oleks meeleparandusest vaid pigem sellest, et rahastatagu teadust. Kui oleksin tulnukas, ei teeks ma sama, mida neitsi Maarja teeb. Ma ei kutsuks üles meeleparandusele.

Algselt ilmunud: Õhtuleht, 30.03.2018