Paavsti kõne: Oikumeeniline kohtumine noortega EELK Kaarli kirikus

25. septembril EELK Kaarli kirikus
Mitteametlik tõlge

Kallid noored sõbrad,

Tänan teid sooja vastuvõtu, teie laulude ning Lisbeli, Tauri ja Mirko tunnistuste eest. Olen tänulik Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopile Urmas Viilmale tema lahkete tervitussõnade eest, samuti Eesti Kirikute Nõukogu presidendi peapiiskop emeeritus Andres Põderi, Eesti Apostelliku Administraatori piiskop Philippe Jourdani ja erinevate Eesti kristlike ühenduste esindajate kohalviibimise eest. Samuti olen tänulik proua Vabariigi Presidendi kohalviibimise eest.

Alati on tore kokku tulla, rääkida lugust oma elust ning jagada üksteisega mõtteid ja igatsusi; samuti on tore kohtuda meil, kes usume Jeesusesse Kristusesse. Nendes kohtumistes täitub Jeesuse unistus pühal õhtusöömaajal:”Et kõik oleksid üks… et maailm usuks” (Jh 17:21). Kui püüame end näha teelistena, kes üheskoos rändavad, õpime avama usalduses oma südant teekaaslastele ilma kartuse ja umbusuta, jälgides vaid seda, mida tõeliselt otsime: rahu meie Ainujumala palge ees. Nii nagu rahu loomine on kunst, nõnda on ka usaldama õppimine kunst ja selles on ka õnne allikas: ”Õndsad on rahutegijad” (Mt 5:9). Ja seda teekonda, seda rännakut me ei läbi ainult usklikega, vaid kõigiga. Kõigil on meile midagi öelda. Meil on kõigile midagi öelda.

Selle kiriku võimsal apsiidimaalil näeme üht fraasi Püha Matteuse evangeeliumist: “Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise” (Mt 11:28). Teie, noored kristlased, võite samastuda mõningate selles evangeeliumi osas väljendatud mõtetega. Eelnenud lugudes ütleb meile Matteus, et Jeesus hakkas kurvastust tundma, et teda kuulanud inimesed ei mõistnud, mida ta öelda tahtis (vrd. Mt 11:16-19). Ka teie, noored, tunnetate tihtilugu, et teid ümbritsevad täiskasvanud ei tunnusta teie soove ja ootusi; vahel teid väga õnnelikena nähes muutuvad nad kahtlustavaks; ja kui nad näevad teid millegi pärast murelikena, ei võta nad seda piisavalt tõsiselt. Peatselt toimuva noortele pühendatud sinodi eelsel nõupidamisel väljendasid paljud teist soovi, et keegi oleks teile teekaaslaseks, kes suudaks teid mõista ilma arvustamata ja oleks võimeline kuulama ja vastama teie küsimustele (vrd. Noortele pühendatud sinod, Instrumentum Laboris, 132). Meie kristlikud kirikud – ja ütleksin seda iga institutsionaalse usuorganisatsiooni kohta – loovad teinekord atmosfääri, mis muudab meie jaoks lihtsamaks rääkimise, nõuandmise, oma kogemuste põhjal kõnelemise, selle asemel et kuulata, võtta vastu väljakutseid ning õppida sellest, mida läbi elame. Kristlikud kogukonnad sulguvad tihti endasse, enesele seda teadvustamata, ja ei kuula teie muresid. Teame, et sa soovid ja eeldad, et ”sinu kaaslaseks ei oleks järeleandmatu kohtunik või kartlik ja ülikaitsev lapsevanem, kes tekitab sõltuvustunde, vaid keegi, kes ei pelga oma nõrkust ning on võimeline endas kui saviastjas peituva aarde särama lööma (vrd. 2 Kr 4:7)” (ibid. 142). Olen täna siin, et öelda teile: tahame nutta koos teiega, kui teie nutate, saada osa teie kordaminekutest, jagada teie rõõme ja aidata teil olla Issanda järgijad. Teie, poisid ja tüdrukud, noored, teadke seda: kui üks kristlik kogukond on tõeliselt kristlik, siis ta ei püüa pöörata teisi enda usku. Ainult kuulab, võtab vastu, saadab sind, aga ei sunni midagi peale.

Edasi kurdab Jeesus linnade üle, mida ta oli külastanud ja kus ta oli teinud vägevaid imetegusid ning osutanud suurt hoolivust ja lähedust. Jeesus oli rahulolematu nende võimetuse üle mõistma, et tema pakutav muutus on pakiline ja edasilükkamatu. Ta isegi ütleb, et nad on tõrksamad ja kangekaelsemad kui Soodom (vrd. Mt 11:20-24). Kui meie, täiskasvanud, keeldume tunnistamast mõnd ilmselget olukorda, siis öelge meile otse: ”Kas te siis ei mõista seda?” Mõned otsekohesemad teie seast võiksid isegi öelda: ”Kas te siis ei taipa, et keegi ei kuula teid enam ega usu seda, mida tahate edastada?” Meie ise peame muutuma; peame mõistma, et tahtes teie kõrval olla, peame muutma mitmeid olukordi, mis teid viimaks eemale tõukaksid.

Teame – nagu te olete meile öelnud – et paljud noored ei pöördu meie poole, sest nad ei tunne, et meil oleks neile midagi tähendusrikast öelda. See on kole, kui üks kirik, üks kogukond, käitub nii, et noored hakkavad mõtlema: “Neil pole mulle mitte midagi eluks vajalikku öelda.” Mõned paluvad selgelt end rahule jätta, kuna tajuvad Kiriku kohalolu tülika ja isegi ärritavana. Ja see on õige. Neid pahandavad seksuaalsed ja majanduslikud skandaalid, millele ei vastata selge hukkamõistuga, samuti meie valmisolematus noorte inimeste elusid ja tundlikkust tõeliselt hinnata, ning passiivne roll, mida neile omistame (vrd. Noortele pühandatud sinod, Instrumentum Laboris, 66). Need on vaid mõningad teiepoolsed etteheited. Tahame neile vastata; nagu te ise väljendasite, tahame olla ”läbipaistev, külalislahke, aus, inimestele avatud, suhtlev, ligipääsetav, rõõmus ja interaktiivne kogukond” (ibid. 67), see tähendab, kogukond ilma hirmuta. Hirmud panevad meid endasse tõmbuma. Hirmude survel muutume teiste uskude suhtes pealetükkivaks ja püüame neid enda usku pöörata. Ja teine asi on vennaskond: avatud süda ja vennalik embus.

Salmides, mis eelnevad vahetult siinsele altarimaalile jäädvustatud evangeeliumi sõnadele, hakkab Jeesus Isa ülistama. Ta teeb seda mõistes, et need, kes tõesti aru said, kes tõesti mõistsid tema sõnumi ja isiku tähendust, on väetid ja lapsed – need, kellel on lihtne ja avatud hing. Nähes teid kõiki siin üheskoos ja ühiselt laulmas, lisan ka oma hääle Jeesuse häälele ning imetlen, et hoolimata meie puudulikust tunnistusest avastate te jätkuvalt Jeesust meie kogukondades. Sest me teame, et kus on Jeesus, seal on alati uuenemine; seal on alati uued võimalused pöördumiseks ja kõige kõrvale heitmiseks, mis eraldab meid Temast või meie vendadest ja õdedest. Kus on Jeesus, seal on elul alati Püha Vaimu maik. Teie, kes olete täna siin, peegeldate seda imetlust, mida Jeesus tundis.

Niisiis, korrakem Tema sõnu: ”Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise” (Mt 11:28). Ent öelgem seda veendumusega, et üle kõigi meie piiride ja lahkhelide on Jeesus jätkuvalt selleks põhjuseks, miks me siin oleme. Teame, et ei leidu suuremat meelerahu sellest, kui laseme Jeesusel oma koormaid kanda. Teame samuti, et paljud inimesed ei tunne veel Teda ning elavad kurbuses ja segaduses. Üks teie kuulus laulja väljendas umbes kümme aastat tagasi kirjutatud laulus: ”Armastus on surnud, armastus on läinud, armastus ei ela enam siin” (Kerli Kõiv, Armastus on surnud). Palun, ei! Teeme nii, et armastus oleks elus – seda peame me kõik tegema. Paljud inimesed on seda kogenud: nad näevad, kuidas vanemate armastus lõpeb ja vastabiellunute armastus hääbub peatselt. Nad kogevad südamevalu, kui kellelegi ei lähe korda, et nad peavad töö leidmiseks emigreeruma või kui nende peale vaadatakse viltu, sest nad on välismaalased. Võib tunduda, et armastus on surnud, nagu ütles Kerli Kõiv, kuid me teame, et see ei ole nii, ning meil on oma sõna öelda ja sõnum jagada, mitte suurte sõnade vaid paljude tegudega. Sest teie olete pigem kuvandite ja tegutsemise kui arutluse ja teooria põlvkond.

Ja see just meeldib Jeesusele, kuna Ta käis ringi, tehes head ning surres eelistas ta sõnadele rabavat sõnumit ristist. Oleme ühendatud oma usu läbi Jeesusesse ning ta ootab nüüd, et viiksime teda kõigi nende noorte juurde, kelle elu mõte on kadunud. Ja ka meil usklikel on risk kaotada elu mõte. Ja see juhtub siis, kui meie, usklikud, oleme ebamäärased. Võtkem koos vastu see uudsus, mille Jumal meie ellu toob; see uudsus, mis sunnib meid minema taas paikadesse, kus humaansus on kõige enam haavatud. Sinna, kus inimesed välise pinnapealse mugandumise varjus jätkavad vastuse otsimist elu mõttele. Ent me ei lähe kunagi üksinda: Jumal tuleb meiega koos, ”Ta ei karda äärealasid, ta ise sai üheks neist (vrd. Fl 2:6-8; Jh 1:4). Kui meil on julgust minna äärealadele, leiame teda sealt, sest Jeesus on läinud enne meid venna või õe juurde, kes kannatab ja on kõrvale lükatud. Jeesus on juba seal.” (Gaudete et Exsultate, 135).

Poisid ja tüdrukud, armastus ei ole surnud, ta kutsub ja saadab meid. Ta palub ainult seda, et avaksime oma südame. Ta kutsub meid ja läkitab meid välja. Palugem apostellikku tugevust, et viia evangeelium inimesteni – pakkudes seda ilma peale surumata – ja mitte teha oma kristlikust elust mälestuste muuseumi. Kristlik elu on elu, on tulevik, on lootus! Ta ei ole muuseum. Aidaku meid Püha Vaim näha ajalugu ülestõusnud Jeesuse valguses, et Kirik, meie kirikud, oleksid valmis minema edasi, võttes vastu üllatusi Issanda käest (vrd. Ibid. 139), leides taas tõelise nooruslikkuse, Pruudi rõõmu ja ilu, millest rääkis Mirko, kes läheb oma Issandaga kohtuma. Issanda üllatused. Issand üllatab, sest elu üllatab meid alati. Lähme edasi, nendele üllatustele vastu. Aitäh!