Paavsti kokkuvõte visiidist Baltimaadesse

Tänasel Roomas, Püha Peetruse väljakul peetud üldaudientsil tegi paavst Franciscus kokkuvõte äsja lõppenud visiidist kolme Balti riiki. „Läinud päevadel lõpetasin apostelliku reisi Lätisse, Leedusse ja Eestisse, nende kolme Balti riikideks kutsutava riigi sajanda iseseisvusaastapäeva puhul. Sajast aastast pool on nad elanud okupatsioonide ikke all – kõigepealt natsistliku ja seejärel nõukogude. Need on palju kannatanud rahvad ja seepärast on Issand neid eriliselt vaadanud. Tänan kolme vabariigi presidente ja riigiametnikke suurepärase vastuvõtu eest. Tänan piiskoppe ja kõiki, kes on selle kirikliku sündmuse toimumisele kaasa aidanud.“ 

Paavst jätkas öeldes, et tema eesmärk oli „kuulutada nendele rahvastele uuesti Evangeeliumi rõõmu ning halastuse ja helluse revolutsiooni, sest vabadusest ei piisa, et anda mõte ja terviklikkus elule, mil pole armastust – armastust, mis tuleb Jumalalt. Evangeelium, mis katsumuste hetkel annab hinge ja tugevuse võitlusele vabaduse eest, on vabaduse ajal inimese, perekonna ja ühiskonna igapäeva rännaku valguseks ja soolaks, mis annab sellele maitse ning hoiab seda keskpärasuse ja egoismi korruptsiooni eest.“

Paavst selgitas, et Leedus on suurem osa elanikkonnast katoliiklased, samas kui Lätis ja Eestis on enamuses luterlased ja õigeusklikud. Seepärast tuleb tugevdada läbikäimist erinevate kristlaste vahel. Selle visiidi puhul oli ülioluline oikumeenilisus, „eriti väljendus see Riia katedraalis toimunud palvehetkel ning kohtumisel noortega Tallinnas“.

Julgustasin dialoogi vanema põlvkonna ja noorte vahel, sest kokkupuude „juurtega“ võib jätkuvalt olla väetiseks olevikule ja tulevikule.“

Paavst ütles, et Vilniuse noortest täidetud väljakul toimunud kohtumisel võis selgelt tunnetada, et kehtib Leedu visiidi moto „Jeesus Kristus, meie lootus“. Leedus toimunud kohtumisel eakate inimestega rõhutas paavst kannatlikkuse ja lootuse vahelist sidet. „Need, kes on üle elanud kaks proovilepanekut, on rahva juured, mida tuleb Jumala armuga hoida, et uued seemned saaksid vett, sirguda ning vilja kanda. Vananeva inimese katsumuseks on mitte sisemiselt jäigastuda, vaid jääda avatuks ning mõistuselt ja südamelt hellaks; ja see on võimalik Püha Vaimu „toiduga“, palves ja Jumalasõna kuulmises“.

Leedus toimunud kohtumise kohta preestite, pühendunute ja seminaristidega ütles paavst, et „lootuseks tundus peamine ja püsivuse dimensioon: olla keskendunud Jumalale, olla sügavalt Tema armastuses juurdunud. Sellest on andnud ja annavad endiselt tunnistust paljud preestrid ja vanad pühendunud mehed-naised! Nad on kannatanud laimu, vanglaid, küüditamist…, kuid on jäänud usult tugevaks. Ärgitasin mitte unustama, hoidma märtrite mälestust, et nende eeskuju järgida.“

Paavst rääkis rahvale, et avaldas Leedus austust genotsiidi ohvritele, külastas Okupatsioonide ja Vabadusvõitluse muuseumi, kus ta palvetas kambrites, milles oli režiimile vastuseisjaid kinni peetud, piinatud ja tapetud.

Paavst ütles, et „Jumala keeleks on armastus, hoolitsus, tasuta abi neile, kes seda vajavad. Nii avanevad südamed ja juhtuvad imed: kõrbedes tärkab uus elu.“

Vilniuse Koiduväravast rääkides sõnas paavst, et olenemata möödunud režiimidest ja aastatest äratab Maarja, Halastuse Ema, jätkuvalt oma rahvast, mis on märk tema kindlast lootusest ja lohutusest.

Kaunases, Aglonas ja Tallinnas toimunud Armulaua pühitsusest rääkides ütles paavst, et neis riikides teel olev püha jumalarahvas „uuendas oma „Jah”-sõna” Kristusele, meie lootusele; uuendas seda Maarjale, kes näitab alati, et on oma laste ema, eriti kõige enam kannatajate; uuendas seda kui valitud, preesterlik ja püha rahvas, kelle südames on Jumal ristimise armuga taas ärganud.“