Paavst Franciscuse katehhees ristimise sakramendist. Üldaudients 9. mail 2018.

Tere päevast, kallid vennad ja õed!

Tänases katehheesis ristimise sakramendist räägime ristimisveest koos pöördumisega püha Kolmainsuse poole. Nimelt kesksest riitusest, milles inimene ristitakse – see tähendab kastetakse – Kristuse paasamüsteeriumisse (vt Katoliku Kiriku Katekismus, 1239). Püha Paulus meenutab selle toimingu tähendust Rooma kristlastele, küsides kõigepealt: „Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse? Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus“ (Rm 6:3-4). Ristimine avab meile ukse ülestõusnud ellu ja mitte ilmalikku ellu. Ellu, mis on kooskõlas Jeesusega.

Ristimisvee juures leiab aset Paasa koos Kristusega! Vana inimene maetakse maha koos tema petlike himudega (vt Ef 4:22), et sündida uueks looduks; tõesti, vana on möödunud ja uus on sündinud (vt 2 Kr 5:17). „Katehheesides“, mis on omistatud pühale Jeruusalemma Cyrillusele, selgitatakse vastristitutele, mis nendega ristimise vees äsja juhtus. Püha Cyrillus selgitab kaunilt: „Te olete surnud ja sündinud samaaegselt, sama päästev hoovus on saanud teie jaoks hauaks ja emaks” (nr 20, „Müstagoogiline“ 2,4-6), Uue inimese sünd nõuab patu poolt rikutud inimese hävitamist. Pildid hauast ja emaüsast, millele ta ristimisvee juures viitab, kirjeldavad väga väljendusrikkalt, mis toimub ristimise lihtsate toimingute kaudu. Mulle meeldib tsiteerida pealiskirja, mis leidub Lateraani vanas rooma baptisteeriumis ning kust võime ladina keeles lugeda järgmist paavst Sixtus III-le omistatud ütlust: „Meie ema, Kirik, toob läbi vee neitsilikul viisil ilmale lapsi, kes on eostatud Jumala hingusega. Teie, kes olete uuesti sündinud neist vetest, lootke Jumala riigile.“ See on ilus: Kirik, kes sünnitab, Kirik, kes on üsk – ristimise kaudu meie ema.

Meie vanemad on meid sünnitanud maapealsesse ellu, kuid Kirik on meid ristimises uuesti sünnitanud igavesse ellu. Me oleme saanud poegadeks tema Pojas Jeesuses (vt Rm 8:15; Gl 4:5-7). Meist igaühe üle, kes oleme uuesti sündinud veest ja Pühast Vaimust, kõlab taevase Isa lõputust armastusest tulvil hääl: „Sina oled minu armastatud poeg“ (vt Mt 3:17). See isalik hääl, mis küll kõrvale on tajumatu, kuid hästi kuuldav uskuja südamele, saadab meid kogu elu ega hülga meid kunagi. Kogu elu jooksul ütleb Isa meile: „Sa oled minu armastatud poeg, sa oled minu armastatud tütar“. Jumal armastab meid väga, nagu seda teeb Isa, ja ta ei jäta meid maha. Ning seda alates ristimise hetkest. Uuesti sündinud Jumala lastena, oleme me seda alatiseks! Ristimist ei korrata, sest see vermib kustutamatu vaimse pitseri: „Seda märki ei kustuta ükski patt isegi sel juhul, kui patt takistab ristimisel õndsuse viljade kandmist“ (KKK, 1272). Ristimise pitser ei hävi iialgi! „Isa, aga kui kellestki saab kurikuulus röövel, kui ta tapab inimesi, saadab korda ülekohut, kas siis pitser kustub?“ Ei! See inimene, Jumala poeg, teeb taolisi tegusid iseenda häbiks, kuid pitser ei kao. Ning ta on jätkuvalt Jumala poeg, kes hakkab Jumalale vastu, kuid Jumal ei salga kunagi oma lapsi. Kas te mõistsite seda viimast punkti? Jumal ei salga kunagi oma lapsi. Korrakem seda kõik koos: „Jumal ei salga kunagi oma lapsi“. Natuke kõvemini, sest ma kas olen kurt või ei saanud aru: [nad kordavad valjemini] „Jumal ei salga kunagi oma lapsi“. Nõnda, nii on hästi.

Saades Kristuse ihu liikmeks ristimises, kujundatakse ristitud inimesed tema järgi, kes on „esmasündinu paljude vendade seas“ (Rm 8:29). Ristimine puhastab, pühitseb ja teeb õigeks Püha Vaimu tegevuse läbi, et moodustada paljudest üksainus ihu Kristuses (vt 1 Kr 6:11; 12:13). Seda väljendab salvimine kriisamiga, „mis on märk ristitu kuninglikust preesterlusest ja astumisest Jumala rahva kogukonda“ (Laste ristimise riitus, Sissejuhatus, nr 18:3). Seetõttu õnnistab preester püha kriisamiga iga ristitu pead pärast seda, kui on selgitanud selle tähendust järgmiselt: „Jumal ise pühitseb teid pääste kriisamiga, et olles liidetud Kristusesse, kes on preester, kuningas ja prohvet, oleksite te alatiseks tema ihu liikmed igavese elu jaoks“ (ibid nr 71).

Vennad ja õed, kristlase kutsumus avaldub siin täielikult: elada ühenduses Kristusega pühas Kirikus, osaledes samas pühitsemises, et täita selles maailmas sama missiooni ning kandes vilja, mis jääb igaveseks. Hingestatud ainsa Vaimu poolt, osaleb kogu Jumala rahvas Jeesuse Kristuse kolmes ametis preestri, prohveti ja kuningana ning kannab vastutust läkituse ja teenistuse eest, mis neist järelduvad (vt KKK 783-786). Mida tähendab osaleda Kristuse kuninglikus ja prohvetlikus preesterluses? See tähendab anda end Jumalale meelepäraseks ohvriks (vt Rm 12:1), tunnistada temast oma eluga täis usku ja armastust (vt Lumen gentium, 12) ning anda ennast teiste teenistusse Issanda Jeesuse eeskujul (vt Mt 20:25-28; Jh 13:13-17). Aitäh.