Paavst Franciscuse katehhees kümnest käsust. Üldaudients 8. augustil 2018.

Tere päevast, kallid vennad ja õed!

Me jätkame täna mõtisklust dekaloogi üle ja uurime põhjalikumalt ebajumalakummardamise temaatikat, millest me eelmisel nädalal rääkisime. Me käsitleme teemat veel kord, sest on väga oluline seda tunda. Ning me võtame kõige ehtsamaks ebajumala näidiseeskujuks kuldvasika, millest räägib Teine Moosese raamat (32:1-8) – me just kuulsime seda kirjakohta. Episood kulgeb kindlas kontekstis: rahvas ootab kõrbes Moosest, kes on tõusnud mäele Jumalalt juhiseid vastu võtma.

Mis on kõrb? Koht, kus valitseb ebakindlus – kõrbes ei ole midagi – seal puudub vesi, toidus ja peavari. Kõrb on pilt inimelust, mille tingimused on ebakindlad ja kus puuduvad vankumatud garantiid. Taoline ebakindlus sünnitab inimeses esmased mured, mille Jeesus evangeeliumis ära nimetab: „„Mis me sööme?” või „Mis me joome?” või „Millega me riietume?”“ (Mt 6:31). Neid esmaseid muresid kutsubki kõrb esile.

Ning kõrbes toimub midagi, mis vallandab ebajumalakummardamise: „Mooses viivitas mäelt tulekuga“ (2Ms 32:1). Ta jäi sinna neljakümneks päevaks ja inimeste kannatus katkes. Puudus teetähis, kelleks oli Mooses: liider, pealik ja julgustav juht, ning see muutus talumatuks. Niisiis langes rahvas lõksu: ta nõudis nähtavat jumalat, et ennast identifitseerida ja suunata. Ning nad ütlesid Aaronile: „Tee meile jumalaid, kes käiksid meie ees“ (v. 1), „Tee meile pealik, tee meile liider“. Inimloomus otsib ebakindluse eest põgenemiseks – ja kõrb on ebakindlus – religiooni, mida „saaks ise teha“: kui Jumal ennast ei näita, teeme me endale jumala omaenda mõõdu järgi. „Ebajumala ees ei ole ohtu, et meid kutsutakse hülgama oma turvalisus, sest „Suu neil on, aga nad ei räägi“ (Ps 115:5). Me hakkame aru saama, et ebajumalad eksisteerivad ettekäändena, et seada iseennast reaalsuse keskpunktiks ja et kummardada enda kätetööd“ (Entsüklika „Lumen fidei“, nr 13).

Aaron ei oska vastu seista rahva nõudmisele ja teeb kuldvasika. Vasikal oli antiikses Lähis-Idas kahene tähendus: ühelt poolt esindas see viljakust ja küllust ja teiselt poolt energiat ja jõudu. Aga ennekõike oli see kullast, seega rikkuse, edu, võimu ja raha sümbol. Need ongi suured ebajumalad: edu, võim ja raha. Need on alatised kiusatused! Kuldvasikas on sümbol kõikidest ihadest, mis annavad illusiooni vabadusest, kuid seevastu orjastavad, sest ebajumal orjastab alati. Temast kiirgab võlu ja sa lähed selle poole. Nagu võlub madu, kes vaatab väikest lindu: lind ei suuda liikuda ja madu saab ta kätte. Aaron ei suutnud vastu panna.

Ent eeskätt sünnib kõik suutmatusest usaldada Jumalat ja näha temas oma kindlust, suutmatusest lasta Temal anda meie südame soovidele tõeline sügavus. See võimaldab ka alal hoida nõrkust ja ebakindlust. Viitamine Jumalale teeb meid tugevaks meie nõrkuses ja ebakindluses. Kui puudub Jumala esmasus, kukume me kergelt ebajumalakummardamisse ja rahuldume väikese kindlustundega. Ent see on kiusatus, millest me võime Piiblist alati lugeda. Mõelge sellele: rahva Egiptusest vabastamine ei nõudnud Jumalalt palju tööd; ta tegi seda väe ja armastuse tunnustähtedega. Aga Jumala suur töö oli eemaldada Egiptus rahva südamest, see tähendab eemaldada rahva südamest ebajumalakummardamine. Ning Jumal jätkab oma tööd, et seda ära võtta meiegi südamest. Jumala suur töö ongi eemaldada „see Egiptus“, mida me endas kanname ja mis on ebajumalakummardamise võlu.

Kui me võtame vastu Jeesuse Kristuse Jumala, kes oli rikas, aga tegi end meie pärast vaeseks (vt 2Kr 8:9), siis avastame, et omaenda nõrkuse äratundmine ei ole inimliku elu õnnetus, vaid tingimus, et avaneda temale, kes on tõeliselt tugev. Nõnda tuleb nõrkuse ukse kaudu sisse Jumala pääste (vt 2Kr 12:10). Omaenda puudulikkuse tõttu avaneb inimene Jumala isadusele. Inimese vabadus sünnib tõsiasjast, et lastakse tõelisel Jumalal olla ainus Päästja. Ning see võimaldab leppida iseenda nõrkusega ja keelduda oma südame ebajumalatest.

Meie, kristlased, pöörame pilgu ristilöödud Kristusele (v Jh 19:37), kes oli nõrk, põlatud ja ilmajäetud kõigest omandist. Kuid Temas ilmutab end tõeline Jumala nägu: armastuse hiilgus ja mitte pimestav pettus. Jesaja ütleb: „Tema vermete läbi on meile tervis tulnud“ (Js 53:5). Me oleme terveks tehtud justnimelt nõrkuse läbi, mis kuulus inimesele, kes oli Jumal – tema haavade läbi. Ning oma nõrkuste kaudu võime me end avada Jumala päästele. Meie tervekssaamine tuleb Temalt, kes sai vaeseks, kes leppis läbikukkumisega, kes võttis täielikult enda peale meie ebakindluse, et seda täita armastuse ja jõuga. Ta tuleb meile ilmutama Jumala isadust. Kristuses pole meie nõrkus enam needus, vaid kohtumispaik Isaga ja uue ülevalt tuleva jõu allikas.