Paavst Franciscuse katehhees kinnitamise sakramendist. Üldaudients 6. juunil 2018.

Kallid vennad ja õed!

Me jätkame oma mõtisklust kinnitamise sakramendi üle ja vaatleme mõju, mida Püha Vaimu and kinnitatutes üha enam avaldab, juhtides neid saama omakorda anniks teiste jaoks. Püha Vaim on and. Meenutagem, et õliga salvides ütleb piiskop: “Ole märgitud Püha Vaimuga, kes sulle on antud”. See Püha Vaimu and siseneb meisse ja kannab vilja, et me saaksime seejärel teda anda teistele. Alati võtta vastu, et anda: mitte kunagi võtta vastu ja hoida seespidiselt endale, justkui hing oleks hoiukoht. Ei, alati võtta vastu, et anda. Jumala arme võetakse vastu selleks, et neid anda teistele. See on kristlase elu. Niisiis on Pühale Vaimule omane meid eemale viia oma minast, et end avada kogukonna “meile”: vastu võtta, et anda. Keskmes ei ole mitte meie: me oleme selle anni tööriistad teiste heaks. Kinnitamine, mis täiustab ristitute sarnasust Kristusega, ühendab nad elavate liikmetena veelgi tugevamalt Kiriku müstilise ihuga (vrdl Kinnitamise riitus, nr 25).

Kiriku missioon maailmas lähtub kõigi nende panusest, kes sinna kuuluvad. Mõned mõtlevad, et Kirikus on peremehed: paavst, piiskopid, preestrid ja alles siis teised. Ei: Kirik oleme meie kõik! Ning meil kõigil on vastutus end vastastikku pühitseda ja kanda hoolt teiste eest. Kirik oleme meie kõik. Igaühel on oma töö Kirikus, kuid see oleme meie kõik.

Me peame mõtlema Kirikust kui elavast organismist, mis koosneb meile tuttavatest inimestest, kellega koos ühist rada kõnnime, mitte kui abstraktsest ja kaugest reaalsusest. Kirik oleme meie, kes kõnnime, Kirik oleme meie, kes täna siin viibime. Meie – see ongi Kirik. Kinnitamine ühendab ülemaailmse Kirikuga, mis on hargnenud üle kogu maailma, ent kaasates kinnitatud aktiivselt kohaliku Kiriku ellu, kuhu nad kuuluvad ja mille eesotsas on piiskop, apostlite järglane. Ning seetõttu ongi piiskop Kinnitamise algupärane läbiviija (vrdl Lumen gentium, 26), sest tema viib kinnitatu Kirikusse. Ladina kirikus jagab sakramenti piiskop, mis “väljendab … selgelt, et kinnitamine seob selle vastuvõtjaid tihedamini Kirikuga, tema apostlike alustega ning läkitusega olla Kristuse tunnistajaks” (Katoliku Kiriku Katekismus, 1313).

Ning seda kiriklikku sisseviimist tähistab hästi rahumärk, mis lõpetab Kinnitamise riituse. Piiskop ütleb igale kinnitatule: “Rahu olgu sinuga”, meenutades Kristuse Püha Vaimuga täidetud tervitust oma jüngritele Paasaõhtul (vrdl Jh 20:19-23) – me oleme seda kuulnud. Need sõnad valgustavad toimingut, mis “tunnistab kiriklikku osadust piiskopi ning kõigi kristlastega” (KKK, 1301). Kinnitamisel võtame me vastu Püha Vaimu ja rahu: selle rahu, mida peame andma teistele. Ent mõtisklegem: igaüks kujutagu vaimusilmas ette näiteks oma kogudust. Jagatakse kinnitamise sakramenti ja seejärel anname me üksteisele rahumärgi: piiskop annab selle kinnitatule ja seejärel vahetame me missa ajal seda omavahel. See tähistab harmooniat, see tähistab meie jaoks armastust, see tähistab rahu. Ent mis toimub edasi? Me väljume ja hakkame rääkima üksteisest halba, teisi “paljastama”. Me hakkame taga rääkima. Ning tagarääkimine tähendab sõda. Nii ei lähe mitte! Kui me oleme vastu võtnud rahumärgi Püha Vaimu jõuga, saavad meist rahuinimesed ning ei tohi hävitada keelega Vaimu poolt toodud rahu. Vaene Püha Vaim, kui palju tööd on tal meiega koos selle tagarääkimise kombega! Mõtisklegem sügavamalt: tagarääkimine ei ole Püha Vaimu töö, see ei ole Kiriku ühtsuse töö. Tagarääkimine hävitab selle, mida teeb Jumal. Aga ma palun teid: lõpetagem tagarääkimised!

Kinnitamist võetakse vastu üheainsa korra, kuid püha salvimise kaudu äratatud vaimne areng jätkub püsivalt. Me ei lõpeta kunagi teadvustamast mandaati levitada kõikjale püha elu head lõhna, mida on inspireerinud  Evangeeliumi võluv lihtsus. Mitte keegi ei võta kinnitamist vastu üksnes iseenda jaoks, vaid selleks, et töötada kaasa teiste vaimsele kasvule. Ainult nõnda end avades ja iseendast väljudes, et kohata oma vendi, võime me tõeliselt kasvada ja mitte elada pelgas kujutlusmaailmas. Seda, mida me annina Jumalalt vastu võtame, peab tõepoolest edasi andma:  andi peab andma, et see saaks viljakaks, ja mitte maha matma egoistlike hirmude ettekäändel, nagu sellest õpetab talentide tähendamissõna (vrdl Mt 25: 14-30).

Nii on ka seemnega: kui me hoiame käes seemet, siis mitte selleks, et seda kappi panna ja sinna jätta, vaid istutamiseks. Püha Vaimu andi peame me andma kogudusele. Ma kutsun kinnitatuid ülesse mitte panema Püha Vaimu “puuri”, mitte suruda vastu puhuvale tuulele, mis viib kõndima vabadusse, mitte lämmatama hõõguvat armastuse tuld, mis tõukab tarvitama oma elu Jumala ja oma vendade eest. Andku Püha Vaim meile kõigile apostellikku julgust, et anda Evangeeliumi edasi tegude ja sõnadega neile, keda me oma tee peal kohtame. Tegude ja sõnadega, aga heade sõnadega: nendega, mis üles ehitavad. Mitte tagarääkimiste sõnadega, mis hävitavad. Palun teid, kui te kirikust lahkute, mõelge, et te olete saanud rahu selleks, et seda anda teistele: mitte selleks, et seda hävitada keelepeksuga. Ärge seda unustage.