Johanna Aus: Minu kohtumine paavst Franciscusega

Minu kohtumine paavst Franciscusega leidis aset möödunud suvel, 28. juunil 2017 Vatikanis Püha Peetruse väljakul. See oli väga eriline kohtumine, mis on jätnud minusse tugeva jälje ning on minu jaoks jätkuvalt sügava tähendusega. Sellepärast tunnen suurt rõõmu ja ootusärevust paavst Franciscuse Eesti visiidi pärast, mis saab olema suur kingitus kogu Maarjamaa jaoks. Selle väikese tagasivaatega oma kohtumisele Püha Isaga tahaksin kutsuda omalt poolt kõiki sellest visiidist osa saama ja seda kogema.

Ma ei ole olnud lapsest saati katoliiklane. Paavstlus ja paavstid on midagi, mida olen pidanud ajapikku tundma ja mõistma õppima. Aga ma mäletan hästi päeva, mil kogesin esimest korda sidet Peetruse järeltulijaga. Olin siis 10-aastane ja sõitsin hommikul isaga kooli poole, kui raadios anti teada uudisest, et surnud on paavst Johannes Paulus II. Ma ei teadnud paavstist tollal kuigi palju rohkem kui seda, et keegi selline on olemas. Sellegipoolest mäletan, et see uudis puudutas mind hingepõhjani ja mäletan siiani tolle hetke mõtteid ja silme ette tekkinud kujutluspilte. Armastus paavsti vastu oli minusse juba istutatud.

See seik meenus mulle – ja pani muigama – ka nüüd, 13 aastat hiljem, kui seisin ühel kolmapäeva varahommikul omapäi püha Peetruse väljakul, käes kollane pääse lava kõrval asuvasse sektorisse, mis pidi kõigi eelduste kohaselt võimaldama kohtumise püha Peetruse praeguse ametijärglase paavst Franciscusega tema iganädalasel korralisel üldaudientsil.

 

Mulle oli määratud koht esimeses reas, mistõttu oli mul hea vaade kõigele toimuvale ning kogu Peetruse väljakule. Oodata tuli üsna kaua. Audientsi eel sõitis paavst Franciscus oma papamobile’iga väljakul ringi ja tervitas inimesi. Tema möödumist oodati tõesti põlevate südametega. Mina valmistusin palvetades roosipärga ja lugedes üha uuesti ja uuesti üle sõnu, mida kavatsesin paavstile öelda ja mis ma enese jaoks kirja olin pannud.

Audientsi alates loeti esmalt evangeeliumit. Sellele järgnes paavsti sõnavõtt – lühike katehhees teemal „Kristlik lootus kui märtrite tugevus“, mis tõlgiti erinevatesse keeltesse. Mind puudutas eriliselt mõte, et kristlased peavad olema inimesed, kes on valmis ujuma vastuvoolu. Tänapäeva maailma mentaliteedi juures pole Kristusele järgnemine teisiti võimalik.

Seejärel tervitas paavst lühikeste sõnavõtuga inimesi (gruppe) erinevatest maailma osadest, kes olid selleks Peetruse väljakule kokku tulnud. Ning rahvas vastas omalt poolt aplausi ja rõõmuhõisetega. Audients lõppes Meie Isa palvega ning paavsti antud õnnistusega, mis laienes kõigile audientsil viibinute lähedastele.

Pärast üldist audientsi alustas paavst ringkäiku inimeste seas. Mind liigutas paavsti alandlikkus. Kümned inimesed palusid temalt kõiksugu asju: õnnistusi, kallistusi, autogramme, pilte, jne. Ja Püha Isa tegi kõik, mis temalt paluti. Isegi kui tema saatjaskond midagi vältida püüdis, ei keelanud paavst kellelegi midagi. Ta ei olnud seal, et meile ennast näidata, vaid selleks, et meiega kohtuda ja meid teenida; et anda ennast meile ja armastada meid Kristuse armastusega, kes ise tuli, et teenida. Selles avanes minu jaoks kogemuslikult üks osa paavsti ameti olemusest.

Ning ühel ilusal hetkel jõudis ta minuni. Vahepeal oli sadanud palju vihma, nii et olin küll läbimärg (aga ega paavst ise ka kuigi palju kuivem olnud…)… Kui olin enne seda olnud pisut ärevil, siis kummalisel kombel täitusin tol hetkel sügava rahuga. Tervitasin Püha Isa ning rääkisin talle lühidalt, kes ma olen ja kust ma tulen. Seda tegin hispaania keeles (mida ma ei valda), sest see on paavst Franciscuse emakeel. Tekst oli varem ette valmistatud, sest teadsin, et mul võib avaneda võimalus teda tervitada, ehkki päris kindel polnud miski kuni lõpuni.

Püha Isa võttis aega, et minuga olla, kuulas mind kannatlikult ja erakordse tähelepanuga, sellal kui mina oma hispaaniakeelseid lauseid purssisin. Minu soovil palvetasime koos temaga ühe „Ole tervitatud, Maarja“ palve minu lähedaste ja Eesti eest. Seejärel ta õnnistas mind ja mina omakorda andsin talle kirja, kus püüdsin muuhulgas väljendada, kui väga me teda Eestisse ootame! Olin kirjale kaasa pannud ka paar fotot nii oma perekonnast kui ka meie Peeter-Pauli koguduse tegevusest Eestis: laste Esimesest Armulauast ja Corpus Christi protsessioonist.

Sõna „paavst“ (lad. k papa) tähendab isa. Paavst Franciscus on tõepoolest väga isalik ja oli seda ka meie kohtumisel. Vestluse ajal vaatas ta ainiti mind, olles keskendunud kõigele, mis ma ütlesin. Meie ümber oli sadu inimesi, aga talle otsa vaadates oli tunne, nagu maailmas ei oleks tema jaoks minust kedagi tähtsamat. Milline imeline oskus teist inimest nõnda tundma panna! Ja olen veendunud, et nõnda tundsid seal end kõik, kes temaga kokku puutusid. Kõneluse ja palve ajal hoidis ta oma kätt minu käel ja naeratas sellesama sooja naeratusega, mis on papa Francesco’le nii omane.

Püha Isaga koos palvetamine on loomulikult selle kohtumise kõige erilisem osa. Paluda Püha Isaga koos Jumalat oma perekonna ja kodumaa eest on sügavalt liigutav. Ning võin öelda, et see ühine palve on vähemasti minu perekonnas tuntavalt vilja kandnud. Milline arm, et nüüd on võimalus meil kõigil siinsamas, Maarjamaal, koos temaga palvetada, nii oma lähedaste, kodumaa kui kõigi teiste vajaduste eest ja tunda rõõmu koos olemisest!

Pärast õnnistust liikus Püha Isa edasi järgmiste inimeste juurde, kellele ta andis samuti kogu oma tähelepanu. Mina lahkusin käte värinal, saamata veel päriselt aru, mis äsja oli toimunud. Mälestuseks sellest erilisest kohtumisest jäi paavsti õnnistusega valge roosipärg, mis mulle seal kingiti ja millel on paavsti vapp ning Mater Ecclesiae pilt.

Mõned kuud hiljem sain vastuse kirjale, mille olin audientsil paavstile andnud. Kirjas palus Püha Isa minult palveid tema teenete eest kogu Jumala Rahva heaks. Paavst Franciscus on alati rõhutanud kristlaste ühtsuse olulisust. Ja oma palvesooviga väljendas ta niivõrd ilusti, et Peetruse järeltulijana on ta kõigi Jumala laste isa ja kannab oma töös ja palveis hoolt kõigi eest. Tundsin kohtumisel sügavalt, et paavst on tõepoolest isa, kelles peegeldub meile Jumala isalik armastus. Tema abil saab see ligiolevaks kõigile Jumala lastele, st kõigile inimestele, kellest igaüks on Jumala poolt armastatud, olgu nad kristlased või mitte.

Ma olen sügavalt liigutatud ja tänulik. Eriti sellepärast, et sain võimaluse olla vahendajaks, et Peetruse järeltulija võis vaadata minu läbi oma nii isaliku ja armastava pilguga Maarjamaa ja meie kõigi peale.

Tervitagem siis üheskoos 25. septembril 2018 seda head isa, kelle Kristus on seadnud usalduses ja armastuses oma rahva kaljuks (Mt 16: 18), mida ta ei ole mitte enese tugevusest, vaid selle tõttu, et ta on Püha Vaimu läbi sügavas ühenduses Kristusega, kes üksi on tõeline kalju ja tõeline Karjane. Ma usun, et paavst Franciscuse visiit Eestisse annab kõigile siinsetele inimestele võimaluse kogeda midagi, mis puudutab sügavalt, äratab meie südamed ja ühendab meid kõiki suuremas armastuses.

Palvetagem niisiis paavst Franciscuse ja tema küllatuleku eest! Usun, et see visiit on üks Jumal-Isa viise, kuidas kogu Eestimaale oma armastust näidata.