paavsteestis.ee

Uudised maailmast
Featured Image

Mis on elav roosipärg?

Meie oma elav roosipärg
See oli selle aasta märtsikuus, kui isa Wodek meile piibliringis esimest korda rääkis elavast roosipärjast. Minu jaoks oli see midagi täiesti uut, kuid samas tundus väga hea võimalusena ühiselt palvetada mõne olulise intentsiooni eest. Seda enam, et sügisel oli oodata paavsti visiiti Tallinnasse.

Paavsti visiidist on nüüd peagi möödas juba kuu, kuid tore on tõdeda, et meie elav roosipärg jätkub. Kus sai see ilus traditsioon aga alguse?
Pauline Jaricot ja tema „headuse armee“
19. sajandi alguses elas Prantsusmaal Lyonis noor, jõukast perest pärit naisterahvas, kelle nimi oli Pauline Jaricot. Noorena köitis teda pigem seltsielu, kuni 15-aastaselt kuulis ta jutlust, mis muutis ta elu. Kaks aastat hiljem, pärast ema surma ja rasket õnnetust, otsustas ta pühenduda täielikult Jumalale. Ehkki Pauline ei astunud kunagi kloostrisse, kasutas ta oma vara ja positsiooni edaspidi Kiriku hüvanguks, aidates näiteks rahastada misjonitegevust. Ka oli teda õnnistatud suurepärase organisaatorianniga. Et eriline koht Pauline’i südames kuulus roosipärjale, püüdis ta leida viise, kuidas seda palveviisi tavaliste inimeste seas populariseerida. 
1825. aastal tuli Pauline ideele luua palvegrupp, nii-öelda elav roosipärg, mis moodustuks päris inimestest. See tähendas 15-liikmeliste rühmade loomist (tollal oli roosipärja saladusi kokku 15), mille iga liige saab ühe saladuse ja loeb seda sestpeale iga päev ühise intentsiooni nimel. Innustunult kirjutas Pauline kohe ka oma preestrist vennale. Elav roosipärg, kirjutas ta, oleks nagu tõeline „headuse armee“ : see annaks nimelt igale katoliiklasele  – isegi sõjaväljal – võimaluse võtta üks hetk päevas, et lugeda roosipärga ja saada sellega seotud armusid! 
Nagu kõiki Pauline’i varasemaid algatusi, saatis ka elavat roosipärga kohe edu.  Pärast seda, kui tänu sellele õnnestus  ära hoida üks sõdurite mässukatse, hakati seda palveviisi levitama ka Prantsuse sõjaväes. Lisaks loodi elava roosipärja palvegrupid paljudes kogudustes. Üks piiskoppidest kirjutas, kuidas juba aasta pärast esimeste palvegruppide moodustamist võttis tema piiskopkonnas ülestõusmisajal Püha Armulaua sakramenti vastu märkimisväärselt rohkem inimesi kui varem.
1827. aastaks tegutses Prantsusmaal kokku 150 elava roosipärja gruppi. 1832. aastal andis paavst Leo XII sellele oma õnnistuse ning peamiselt dominiiklaste vahendusel hakkas see levima teistesse riikidesse. 
„Pühakuks olemises ei ole mitte midagi keerulist!“
Liigume ajas edasi…1935. aasta Poolas. Saleeslasest preester pühitseb ühes Krakowi kirikutest oma tavapärast Missat. Kohalolijate hulgas on ka noor heledapäine rätsepmeister Jan Tyranowski. Siis kõlavad preestri suust ootamatud sõnad: „Pühakuks olemises ei ole mitte midagi keerulist!“ Kogudus vakatab: pühadust on harjutud seostama pigem preestrite ja religioossete inimestega. Kuidas aga oleks seda võimalik saavutada tavalise inimese tavalises elus? Jan Tyranowski – päris tavalise poolaka jaoks – saab sellest lausest ta elu muutev väljakutse. 
Kuus aastat hiljem teeb saleeslasest preester Tyranowskile ettepaneku moodustada Krakowi koguduses 15 mehest koosnevad elava roosipärja palvegrupid. Ajad on keerulised, 1941. aastal on käimas Teine Maailmasõda, sakslased on okupeerinud osa Poolast ning katoliiklastel on vaja väga kokku hoida. Tyranowski on juba mõnda aega tegutsenud tudengite mentorina. Juhtub nii, et ühel tema tudengite kogunemisel osaleb ka Karol Wojtyla, tulevane paavst Johannes Paulus II.  Sellest hetkest saab alguse nende kahe sõprus ja Wojtylale usaldatakse peagi ühe elava roosipärja grupi juhtimine. 
Aastaid hiljem, kui Woytila on juba ordineeritud preestriks, jätkab ta sama traditsiooni oma kogudustes ja nii hakkab elava roosipärja traditsioon kogu Poolas levima. Elavast roosipärjast saab üks viise, kuidas võidelda kommunistliku režiimi ja sellega kaasneva kurjuse vastu. Pauline Jaricot’ loodud „headuse armee“ on lõpuks võidule pääsenud ka Poolas!
Tyranowski ise suri 1947. aasta märtsis kopsutuberkuloosi, jõudes veel ära näha oma sõbra Karol Wojtyla preestriks pühitsemise 1946. aasta novembris, kõigi pühakute päeval. 2017. aastal kuulutas paavst Franciscus Tyranowski õndsaks; traditsiooniliselt kujutatakse teda ametlikel fotodel just roosipärja palvehelmestega. 
2014. aastal oli kogu maailmas elava roosipärjaga seotud inimeste arv hinnanguliselt 16 miljonit. 
Elav roosipärg Tallinnas
Tallinnas tegutseb hetkel kaks elava roosipärja palvegruppi. Meie gruppides osaleb ka Halastuse Misjonäride Ordu ja Püha Birgitta Ordu õdesid. Pärast paavsti visiiti soovis enamik meist jätkata ning 7. oktoobril, Püha Roosipärja Maarja pühal, kogunesime taas, et jagada gruppide liikmetele uued roosipärja saladused. Hetkel palvetame preestrikutsumuste, Eduard Profittlichi õndsaks kuulutamise, Eestimaa perekondade ja Eesti inimeste eest üldiselt, et nad leiaksid tee kirikusse.
Omast kogemusest võin öelda, et elav roosipärg tõepoolest töötab  – aegamisi, kuid kindlalt. Palvegrupis osalemine annab võimaluse olla osa millestki, mis kasvatab palvest saadavaid arme mitte vaid sinu enese, vaid kõigi grupi liikmete ja kogu Kiriku jaoks. Oleme alati avatud ka uutele liitujatele! 
Elav roosipärg on palveviis, mis
– võimaldab muuta roosipärja palvetamise tõeliselt elavaks kogemuseks ja kutsuda palvegruppi erinevaid koguduse liikmeid- aitab kujundada igapäevase roosipärja palvetamise harjumust.  Et roosipärg oleks terviklik, tuleb igal grupi liikmel anda oma osa, sest kui üks grupi liige ei palveta, siis sel päeval roosipärg ei „tööta“- ühendab inimesi ja tänu ühistele intentsioonidele õpetab vaatama endast kaugemale – palvetama Kiriku ja inimkonna eest üldiselt, nagu seda on meilt palunud ka paavst Franciscus- annab võimaluse saada rohkem teada roosipärja palveviisist ja jagada oma kogemusi teiste palvegrupi (ja koguduse) liikmetega- on eriti tõhus keerulistel aegadel, kuna koos on lihtsalt palju kergem seista vastu raskustele ja kurjale- sobib ka neile, kes traditsioonilise roosipärja jaoks oma päevakavas aega ei leia, kiire elutempoga inimestele ja – nagu me juba veendusime – isegi sõduritele sõjaväljal J